Sajandi torm murdis maha kolm miljonit tihumeetrit metsa ja viis ära 800 000 ruutmeetrit katuseid

Eile möödus viiskümmend viis aastat Eesti kuulsaimast tormist 1967. aasta lõikuskuul.

Möödunud nädalal tabas mind Padise mõisas assotsiatsioon, s.t mõistetevaheline seos. Mõisteteks olid autoraadiost kostnud sõnad „agressioon“ (viimasel ajal tavaline sõna) ja „orkaan“ (raju lõunamail). Sidus neid sõnu aga ümbrus ning tsitaat poole sajandi tagusest ajalehest.

Otsisin selle üles: „Orkaan, nagu iga agressor, ei küsi visiidiks viisat ega täpsusta tuleku aega. Tema töötund läheb maksma miljoneid ning nõuab kompensatsiooniks tuhandeid töötunde tuhandeilt inimestelt. Kahju on kolossaalne, kuid võttes seda paratamatusena, oleme harjunud ütlema: „Mis teha, looduse stiihia!“.“ Nii kirjeldati ajalehes Sirp ja Vasar Eestit 55 aastat tagasi rappinud augustitormi, mis olevat Padise mõisa pargi lagedaks muutnud.