Piret Tali: kas ikka igal Eesti lapsel on võimalik saada hea ja konkurentsivõimeline haridus?

Kui septembris ummistavad noored koolilaatasid, ostavad kaustikuid ja valmistuvad 1. septembriks, unistades siiralt tulevikust, mis viib neid NASAsse või Räniorgu, siis tasub mõelda, et nii pole see kõigiga. Iga viies põhikooli lõpetanu jätkab õpinguid, aga ei lõpeta. Olgu selle põhjus siis hariduslik ebavõrdsus või kehv sotsiaalne pagas.

Kui palju on 31 taasiseseisvumisjärgse aastaga hariduslik ebavõrdsus meie koolisüsteemis vähenenud, tekib mul lapsevanemana küsimus. Kahe aasta pärast seisan ka mina põhikooli lõpetaja kõrval ja mul on juba praegu hirm, et kas ma oskan teda nendes valikutes aidata. Kas keskmine hinne 4,8 aitab ta edasi või mitte?

On see ebavõrdsus nende aastatega hoopis suurenenud ja sellest on järjest lootusetum välja rabeleda? Oled loll ja lolliks jääd ning see ongi sinu saatus? Erinev sotsiaalne taust ning koolide erinev tase toovad kaasa kehvad õpi- ja tööharjumused ning mitte just parima arusaamise ühiskondlikest oludest.

Kui gümnaasiumisse pääsemine muutub järjest keerulisemaks, kuidas saan ma kindel olla, et laps leiab napi üheksa aasta jooksul üles oma tugevused ning asub neid edukalt realiseerima? Millist koolisüsteemi peaks tal selleks vaja olema?

Kas tal on võimalus kohtuda oma haridusteel nüüdisaegse mõtteviisiga õpetajate ja koolijuhtidega, kes teda selles toetavad, pakuvad valikuid ning näevad seda, mida mina vanemana võib-olla näha ei oska?

Kas ikka igal Eesti lapsel on võimalik saada hea ja konkurentsivõimeline haridus, mis aitab tal leida üles oma võimed ja oskused? Kui ka tema kodu teda selles ei toeta, kas on tal koolis tugivõrgustik, nõustamine ja muu, mis aitab tal ennast leida?