Leili metsalood | Konnakotkad on rändeks valmis

Viimaseid nädalaid või koguni päevi võib näha oma territooriumil veel ringi lendavaid ja toitu jahtivaid konnakotkaid. Nii ka minu metsas, kus sel suvel pesitsus kahjuks ei õnnestunud, aga kotkapaar oli olemas.

Olen paarkümmend aastat jälginud oma metsa väike-konnakotkaid, oodanud kevadel nende saabumist ning saatnud sügisel teele. Lahkumine lõunasse võib toimuda septembris, kui kotkapaaril on õnnestunud üles kasvatada poeg. Emaslind lahkub juba varem ja üksinda. Isa ja poeg lendavad hiljem koos järele. Kas nad seal Mustal Mandril üksteisega üldse kohtuvad, ma ei tea.

Kui rännuteel ja talvituspaikades Kesk- või Lõuna-Aafrikas kõik hästi läheb, tuleb järgmisel kevadel kotkapaar oma siinsesse pesametsa tagasi. Enamasti võetakse kasutusele sama pesa, vahel ehitatakse lähedusse uue puu otsa ka uus pesa. Põhjuseid vana pesa hülgamiseks võib olla mitmeid, kasvõi häiring, pesapuu kuivama hakkamine, läheduses toimuv metsaraie, kiskjate (nugis) rünnakud jne.

Siinmail koorunud ja üles kasvanud kotkapoeg ei võta esimestel aastatel ette pikka rändeteed Eestisse tagasi ning veedab suve kusagil Lõuna-Euroopas. Rõngastatud lindude andmetel on teada, et Eestis üles kasvanud kotkad tulevad täisealistena vahel ka siia pesitsema.

Väga-väga harva saavad pesas, kuhu reeglina munetakse kevadel kaks muna, lennuvõimeliseks kaks poega. Erinevatel põhjustel, millest konnakotkaste pesades on üheks nn. vennatapp, saab hiljem koorunud ning seega nõrgem pesapoeg vanema ja tugevama terrori tõttu hukka. Vanem ja tugevam haarab pessa toodud toidu esimesena endale, ise samal ajal väiksemale hoope jagades või enda alla tallates. Seda olelusvõitlust elu nimel, kuhu vanalinnud ei sekku, on olnud korduvalt võimalik veebikaamerate kaudu jälgida ning inimesena on seda valus vaadata. Ometi tähendab see, et looduses jäävadki tugevamad ellu.

Eks samamoodi püüavad ka inimesed muutuvas maailmas oma kohta otsides ellu jääda.