Sügis on mõnel päeval imekaunis, puhaste värvidega ja vaikne, ent võib hetke pärast kõik segi paisata, halliks ja kõledaks muutuda. Ei mingit kindlust, milline järgmine tund tulla võib.

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem olen hakanud armastama sügist, mis siiski ei tähenda, et oma lemmik-aastaajast, kevadest, vähem hooliksin. Ainult nad on erinevad ja vastandlikud, nagu tulemine ja minemine. Elu ongi selline, et jäämist pole olemas. Tulemise ja minemise vahel on vaid põgus peatus, igal inimesel erineva pikkusega.

Võib ju mõelda, et sügis sobibki vanainimese elu kokkuvõtmiseks hästi, iseasi muidugi, kas inimene ise seda sellisel viisil teha tahab. Mina näiteks ei usu siiani, et elatud aastaid on tänaseks nii palju kogunenud nagu neid päriselt on.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid