Leili metsalood | Oktoobrikuu maastik muutub iga päevaga ja suisa üleöö

Tuul on punastelt haavapuudelt eilsed lehed kõik minema pühkinud ja sügistoonidest on järel veel kuldsete lehtedega noored kased. Homme võib jälle kõik teisiti olla.

Oktoober on sügisvärvide kuu ja seda mitte ainult metsades, vaid ka taeva värvides, kui vihmahall vaheldub sügavsinise ja valgete pilvedega. Korraks võib taevasse kerkida ka vikerkaar või jälle kaduda, kui pea kohale kerkiv pilv hakkab oma vihmaportsjonit maale kallama.

Sügis on mõnel päeval imekaunis, puhaste värvidega ja vaikne, ent võib hetke pärast kõik segi paisata, halliks ja kõledaks muutuda. Ei mingit kindlust, milline järgmine tund tulla võib.

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem olen hakanud armastama sügist, mis siiski ei tähenda, et oma lemmik-aastaajast, kevadest, vähem hooliksin. Ainult nad on erinevad ja vastandlikud, nagu tulemine ja minemine. Elu ongi selline, et jäämist pole olemas. Tulemise ja minemise vahel on vaid põgus peatus, igal inimesel erineva pikkusega.

Võib ju mõelda, et sügis sobibki vanainimese elu kokkuvõtmiseks hästi, iseasi muidugi, kas inimene ise seda sellisel viisil teha tahab. Mina näiteks ei usu siiani, et elatud aastaid on tänaseks nii palju kogunenud nagu neid päriselt on.