Maailma looduslikud kalavarud vähenevad, kuid kala- ja kalatoodete tarbimine aina kasvab

Kala ja kalatoodete tarbimine maailmas on viimase 56 aasta sees kasvanud keskmiselt kolm protsenti aastas, edestades sellega kõikide teiste loomset päritolu valkude, nagu liha, piim ja munad, kasvutrende.

Kalanduse ja vesiviljeluse olulisest rollist nii toitumises kui ka toidu tootmises annab hea ülevaate ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) koostatud maailma kalanduse ja vesiviljeluse olukorra raport, mis avaldati 2022. aasta juunis.

Kalapüügi- ja vesiviljelussektori arengutest tegid raporti põhjal ülevaate Maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna vee-elusressursside väärindamise ja turustamise valdkonna peaspetsialistid Kairi Šljaiteris ja Laura Freivald-Heapost.

Kalapüügi- ja vesiviljelustoodangu trendid

2020. aastal oli kalapüügi- ja vesiviljelustoodang maailmas kokku rekordilised 214 miljonit tonni. Sellest 35,1 miljonit tonni moodustasid vetikad, 90,3 miljonit tonni püütud kalad (sh 11,5 miljonit tonni kala siseveekogudest) ja 87,5 miljonit tonni kasvatatavad veeloomad (erinevad kalaliigid, vähilised jne).

Võrdluseks oli Eestis kalapüügi kogutoodang 2021. aastal 72 428 tonni ehk 3% vähem kui 2020. aastal. Lisaks sellele müüsid kalakasvatusettevõtted Statistikaameti andmetel 2021. aastal 849 tonni kaubakala ja vähki.

Kuigi Eesti kalapüügi- ja vesiviljelustoodangu maht on viimastel aastatel näidanud kerget vähenemistendentsi, siis 2030. aastaks prognoositakse ülemaailmset kalapüügi- ja vesiviljelusmahu kasvu 202 miljoni tonnini aastas. Sellest üle poole ehk 106 miljonit tonni annab vesiviljelus ning 96 miljonit tonni saadakse kalapüügilt. Sealjuures suudab inimkond ajas tooret üha tõhusamalt ära kasutada, vähendades sellega toidukadude ja jäätmete teket.

Võrreldes varasemate aastatega on looduslikult püütud kala osakaal globaalselt vähenenud – selle peamisteks põhjusteks peetakse nii COVID-19 pandeemia mõju kui ka Hiina püügimahu langust. Sõltuvalt piirkonnast tingis pandeemia püügi ajutisi peatamisi ning häiris vesiviljeluses tootmistsükli toimimist. Eriti haavatavasse olukorda sattusid näiteks väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Siseveekogude toodangust püüti kaks kolmandikku Aasias, kusjuures esimest korda saavutas India juhtpositsiooni Hiina ees.

Vesiviljeluse osakaal püügi suhtes on jätkuvalt aeglases tõusutrendis – 2020. aasta seisuga moodustab vesiviljeluse tooraine maailma kalapüügi ja vesiviljeluse kogutoodangust 49,2%. Vesiviljeluses on suurima toodangu andjad samuti Aasia riigid – Hiina ja Indoneesia.

FAO üks kestliku arengu eesmärke on säilitada ja kasutada säästvalt nii ookeane, meresid kui ka üleüldiselt mereressursse. Kalandus on valdkond, mis pakub rohkelt võimalusi nälja vähendamiseks ja inimeste toitumise parandamiseks, samuti vaesuse leevendamiseks. Seda kõike toetab vesiviljeluse kasvupotentsiaal, mis on vajalik kasvava elanikkonna vajaduste rahuldamiseks.

Ühest küljest on looduslikud kalavarud maailmameredes jätkuvas languses. Samas on keskmiselt 60% loodusest püütavatest kalaliikidest aktiivsest püügitegevusest hoolimata taastuvad. 7,2% kõigist maailma kalaliikidest sobiks inimtoiduks, kuid seni pole suudetud nende kõigi söömist piisvalt atraktiivseks muuta.

Kalavarude seisundi järjepidev teaduslik hindamine, olukorda parandavate meetmete võtmine ja levitamine ning uudsete kestlike võtete rakendamine kasvatab kalavarusid. See toetab toiduga kindlustatust ja ka elanikkonna mitmekesist toitumist, suurendades rannakogukondade heaolu ja kasvatades majandust.

Lisaks nimetatule on FAO loomas lihtsasti rakendatavat mõõdikute süsteemi, et ka vähearenenud riikidel oleks võimalik hinnata oma püügitegevuse mõju kalavarude olukorrale ning vajadusel seda reguleerida, et saagid säiliks ka tulevikus.

*Loe artiklit edasi Maablogist