Tauno Vahter: ükskõik kui banaalselt see ei kõla, noored on meie tulevik. Ja jälle on nad hukas!

Nagu veel vähe oleks peaaegu iga päev mõnes kodumaises või välismaa väljaandes ilmunud hukatuslikest pealkirjadest, et kõik läheb kallimaks, muusikaedetabeli esisajas on 83 lugu Taylor Swifti uue plaadi pealt ning Kolmas maailmasõda on juba puhkenud või vähemasti kohe-kohe algab. Nüüd sadas meile kaela veel üks uus häda: noored on hukas.

„Noored on hukas“ on teatud liiki ajakirjanduslik tüüpmotiiv, mis kordub sama sageli nagu intervjuud naistaksojuhiga (intervjuusid meestrammijuhiga on vähem), maale kolinud hingerahu ja kaanelugu otsiv poolprominent, varastav munitsipaalpoliitik ja sel suvel rohkem kui kunagi varem treeninud talisportlane. „Noored on hukas“-lähenemine on korduv teema mitmel põhjusel. Esiteks on väga vähe teemasid, mis on noorteprobleemidest pühamad – sest ükskõik kui banaalselt see ei kõla, nad ju tõepoolest on meie tulevik.

Sellest püham on „lapsi tuleb kaitsta“, millele on jube raske vastu vaielda. Nii püha teema tõmbab ligi ka palju silmakirjatsejaid, kes üritavad nende loosungite all iseennast kergitada ja on huvitav, kuidas näiteks ka pedofiilid oskavad end sokutada vastavatesse ametitesse. Kuna enamik inimesi on ka ise kunagi noor olnud (mõnede kohta mul on kahtlusi), siis on ka kergem teemaga samastuda ja sama muljet võimendada.