Lii Sammler: iga tubli inimese kaotus on kaotus kogu Eesti jaoks

See paneb ehmatama, kui palju leidub meil tervisemuredega hädas olevaid põllumehi.

Praeguses stressirohkes maailmas ei tohi unustada keskaegse poeedi John Donne'i ridu, mida meil teatakse rohkem Ernest Hemingway ühe parima romaani kaudu: „Ükski inimene ei ole saar – täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast... iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.“

Tahan nende kooliklassikast pärit sõnadega rääkida ühest oma heast tuttavast põllumehest. Nägin teda eelmisel nädalal üle mitme aasta, ja ehmatasin tõsiselt. Ta oli kõhnaks jäänud, natuke kühmu vajunud ja minu mälestustes ümmargusest näost paistis välja vaid suur nina. Selgus, et viljakoristuse tippajal viidi ta suurte valudega kiirabisse, seejärel veetis pea kuu aega koomas ning hakkab alles nüüd jõudumööda taastuma.