Hindrek Riikoja: kas hooldusreformist on ka tegelikult kasu?

Tuleva aasta keskpaigast jõustuv reform, mis teoreetiliselt peaks eakatele koha hooldekodus muutma lihtsamini kättesaadavaks ja taskukohasemaks, on ülla eesmärgiga. Kas leevendus saabub ka tegelikult, on enam kui lahtine.

Inimeste ootused hooldekodudele on lihtsad. Soovitakse hea kvaliteediga teenust, mida osutatakse võimalikult senise kodukandi lähedal. Ja seda hinnaga, mida kannataks maksta oma pensionist, millele lähedased ei peaks hakkama juurde maksma.

Igaüks, kes on päriselus selle valdkonnaga kokku puutunud, teab ometigi, et süsteem on ideaalist kaugel. Hooldekodude teenuse kvaliteet on väga kõikuv. Suuremate tõmbekeskuste lähistel on tasukohase hinnaga hooldekodu kohta leida sisuliselt võimatu.

Isegi tagasihoidliku tasemega hooldusteenuse eest peavad omaksed harilikult veel peale maksma, sest inimese vanaduspensionist kuludeks ei piisa. Jah, võimalik on nautida ka väga luksuslikku teenust, kuid selle eest küsitakse ka vastavat hinda. Ning vabalt saada ei ole neidki kohti.

Tuleva aasta juulist jõustuv reform peaks esimesena võtma survet maha just eaka hooldekodus oleva inimese lähedastelt. Riik eraldab selleks tuleval aastal 40 miljonit eurot. Kas sellest summast aga piisab, ei ole veel sugugi kindel. Asjaosalised on küll lootusrikkad, kuid sõnades jäävad nad ikkagi ettevaatlikuks.

Praegune hooldajate nappus ei ole ainult madalate palkade tulemus. Tõsiasi on, et vajalikke spetsialiste meil piisavalt koolitatud ei ole.

Sotsiaalminister Peep Peterson ütleb Maalehe tänaseski loos, et juulini jääva ajaga peaks tegelema ka uute kohtade loomisega, ent kui reaalne see eesmärk tegelikult on? Usutavasti on praegustes hooldusasutustes peidus teatud reservid, kuid need ei ole kindlasti piisavad kohtade arvu hüppeliseks kasvatamiseks. Päris uute hooldekodukohtade loomine võtab aga oma aja.

Sestap peaks riik kindlasti kaaluma eraldi meetmeid ka uute hooldekodude rajamise toetamiseks. Samamoodi tuleb eraldi tähelepanu alla võtta vajalike töötajate leidmine ja koolitamine.

Praegune hooldajate nappus ei ole ainult madalate palkade tulemus. Tõsiasi on, et vajalikke spetsialiste meil piisavalt koolitatud ei ole. Neid oleks hädasti juurde tarvis, sest hooldekodus töötamine eeldab inimeselt spetsiifilisi oskusi alates meditsiinist kuni psühholoogia ja füüsiliste võimeteni välja. Selliste spetsialistide koolitamine on ühtmoodi nii tööandjate kui ka riigi asi.

Kauaoodatud hooldereformist ei tohi saada üht järjekordset algatust, kus lubatakse ilusat ja helget tulevikku, kuid tähtaja saabudes ilmneb, et tavainimesele mingit kasu ei ole. Seetõttu tulebki korraga pingutada mitmel rindel ning jäme ots on siin ikkagi riigi käes.