Eelmise globaalse ülevaate lõpetasin nii: „Tee tulevikku ei ole sillutatud sulgede ja vatiga, aga ei pea olema ka oradel jooksmine. Rong ootab jaamas. Loodetavasti jõutakse aasta jooksul vaksalisse. Pileti lunastamiseks rongile toimub äge võitlus 2023–2024. Eeldusel, et rööpaid pole vahepeal õhku lastud, algab sõit 2026. aastal. Kuhu? Aga muidugi helge tuleviku suunas.

Kui turvaline see sõit saab olema, sõltub reisijatest ja muidugi ka vedurijuhist. Kõigele ja kõigile ei jätku kohta esimeses klassis ega istmeidki. Oma aja ära elanu jääb maha. Tõeliselt väärtuslik ei kao kuhugi, pigem täiustub ja areneb edasi. Aeg kaalub. Rahu ja õnne kõigile!“ (Maaleht 23.12.2020)

Praeguseks teame, et lootus siiski ei täitunud ning edasimineku asemel astus inimkond sammu – võimalik isegi, et mitu sammu – tagasi. Vana, materiaalne maailmakord üritab end meeleheitlikult kehtestada selle kõige jõhkramas ja mõttetumas valdkonnas. Sõda ja vägivald ei tohi kuuluda uude ühiskonda ning selle alustajad ja õhutajad kaovad kindlalt ajaloo prügikasti. Võitlus vabaduse ja õigluse eest on uue aja teemad ning sestap on lahendused selgelt tulevikku kirjutatud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid