Heimar Lenk: Nursipalu rahval veel vedas! Omandireformi pisarad on siiamaani pühkimata

Ma julgen nii öelda, sest on, millega võrrelda. Teame ju, et kodu kaotus teeb eestlasele väga suurt valu. Oleme lapsena koduusku kasvatatud. Pilt sinu isamajast, mis lõpuks buldooseriga laiali lükatakse, jääb surmani silme ette.

Lisaks veel vimm südames, et mitte vaenlane, vaid omad lõhkusid su kodu. Ka see tunne jääb kauaks kestma, ükskõik, kui suur patrioot sa poleks. Kuigi igaüks mõistab ka seda, et oma riigi kaitseväge peame toetama. Seega on Nursipalu rahva isiklik mina raske valiku ees. Kas suudab põline maamees mundrimehe käsu peale majaukse lukku keerata, võtmed ette jätta ja sõita lihtsalt oma kodunt minema? Igaveseks! Seejuures isamaale ikka truuks jääda ja teda edasi armastada.

Mina olen taolise kaotuse läbi elanud ja mäletan, kui ränkraske see oli. Minuga võrreldes Nursipalu tragöödia ohvritel veel vedas. Kuigi mõningase jõupositsioonilt, kuid Eesti riik siiski räägib nendega. Tehakse koos ministriga koosolek, antakse lootust, lubatakse aidata ja osa murest kinni maksta. Kui palju raha iga talu saab, pole veel teada. Kuid nähtavasti mingi summa tuleb ja ehk antakse veel maad ka. Suure Lohu talu peremehe Margus Mõttuse ähvardus ühel koosolekul, et „Ma lähen kellelegi kallale, kui mind siit välja tõstetakse,“ ei pruugi teoks saada. Eestlane on aastasadade kestel harjunud olukordadega leppima. Harjub ka seekord. Ainult, et õigusriigi lähiajalukku lisatakse sel puhul veel üks must lehekülg ebaõiglust juurde.