Advokaadid: regulatsioonid, mis lubavad riigil su kodu või vara võõrandada, on auklikud nagu Šveitsi juust

Seaduses sisalduvad vastuolud ja piirangud kulude hüvitamisel seavad maaomaniku raskete valikute ette. Kinnisasjade avalikes huvides omandamise regulatsioon vajab põhjalikku revisjoni.

Viimasel ajal on palju arutatud selle üle, kuidas tagada Nursipalu harjutusväljaku laiendamise plaanide valguses õiglane menetlus inimestele, kelle kinnisasjad kavatseb riik kaitsevõime parandamiseks võõrandada. 2018. aastal jõustunud kinnisasjade avalikes huvides võõrandamise seadusest (KAHOS) loodeti, et suurte projektide puhul nagu Rail Baltic aitab see paremini tasakaalustada kinnisasjade omanike ja riigi huve. Kahjuks lonkab seadus, mille alusel riik inimeste vara omandab, kahte jalga. 

KAHOSe kohaselt tuleb kinnisasja avalikes huvides omandamisel saavutada sama olukord, kus maaomanik oleks siis, kui tema vara ei oleks ära võetud ehk kus talle materiaalset kahju ei teki. Selle poole on võimalik püüelda kahel moel: esiteks kokkuleppel kinnisasja omanikuga ning teiseks sundvõõrandamisega, kui kokkulepet kinnisasja omanikuga ei saavutata. Nii kokkuleppe kui ka sundvõõrandamise otsuse sisuks on tasu maksmine maaomanikule omandi kaotuse eest.