Colombialannast Võrumaa ehtekunstik: minu sünniriik ei ole ainult kuritegelik koht, tahan eestlaste arvamusi muuta
(5)Kariibi mere ääres võõrkeelte õpetajaks õppinud 22aastane Ivana Ochoa Lizarazo kolis Eestisse 2020. aastal. Mullu oktoobris registreeris ta end Võrumaal hoopis ettevõtjaks ja tegeleb Colombia ning Eesti traditsioonilise käsitöö lõimimisega.
Kohtun Ivanaga tema Kütioru lähistel asuvas kodus, kus vana talumaja lumises hoovis võtab mind vastu Ivana eestlasest abikaasa Erik.
Kui intervjuud kokku leppides tervitas colombialanna mind telefonitsi eesti keeles, siis ingliskeelse intervjuu ajal üllatun sageli, kui Ivana lausetesse lipsab eestikeelseid sõnu.
Ivana teab, et eestlastele seostub Colombia sageli sooja kliima ja lokkava kuritegevusega. Seetõttu kipuvad selle maa võlud jääma tagaplaanile.
„Tahaksin eestlaste vaadet Colombiast muuta, jutustades oma käsitööehete kaudu lugusid, mis on inspireeritud minu afro-indiaani pärimuskultuurist,“ ütleb Ivana.
Seda teeb naine, ühendades Eesti loodusest inspireeritud mustrid ja vajuu indiaanlaste heegeldamiskunsti põhjal loodud uuendusliku käsitöötehnika. Nii on kõrvarõngastes kasutatud mustrid inspireeritud näiteks leevikestest ja linavästrikest.
Ivana omandas heegeldamisoskused kodulinnas, kogukonnas, mida kutsub „Kaukaasia vanaemadeks“, ja hiljem täiendas end vajuu indiaanlaste juures. Viimaste heegeldamiskunstil põhineb Ivana loodud originaalne kõrvarõngaste valmistamiseks kasutatav tehnika. Oluline osa on ka tärgeldamisvõtetel, mida vajuu indiaanlased ei kasuta, ent mis on Eestis tuntud.
Soov ettevõtlusega alustada tekkis alles Eestisse kolides
Enne Eestisse kolimist õppis Ivana Atlandi ülikoolis (Universidad del Atlántico) võõrkeelte õpetajaks ja elas Tartu-suuruses linnas.
Eestis hinnatakse uudisdisaini, samuti on au sees traditsioonid, seetõttu nägin võimalust oma loominguga pakkuda midagi uut, mis on inspireeritud ajatust, lihtsat ja ilusat, samas silmapaistvat.
Colombias tal plaani ettevõtlusega alustada ei olnud. „Paljud tegelevad Colombias käsitöö müümisega, aga sageli mitteametlikult. Ilusat ja ahhetama panevat loomingut on tohutult ning suurest konkurentsist tingituna on sealne käsitöö Eestiga võrreldes ka tunduvalt odavam,“ mainib Ivana, kiites eestlaste austust käsitöötoodete vastu.
„Eestis hinnatakse uudisdisaini, samuti on au sees traditsioonid, seetõttu nägin võimalust oma loominguga pakkuda midagi uut, mis on inspireeritud ajatust, lihtsat ja ilusat, samas silmapaistvat,“ kirjeldab naine ettevõtjana alustamist.
Kuigi Ivana kolis Eestisse tänu abikaasale, kellega kohtuti Lõuna-Ameerikas, oli elumuutust soosivaid tegureid rohkemgi. Üheks põhjuseks oli asjaolu, et Colombias olid õppimistingimused ülikoolis kehvad.
„Sageli oli õppetöö häiritud tudengite meeleavalduste tõttu. Auditooriumis olnud tudengid segasid nii palju, et loeng tuli katkestada,“ kirjeldab Ivana.
Mõttest omandatud õpetajaametit pidada naine loobunud ei ole ja arvestab Eestiski selle kui potentsiaalse võimalusega.
Eestis ettevõtlusega alustamist peab ta Colombiaga võrreldes tunduvalt lihtsamaks: „Sealne asjaajamine on aeglane ja selliseid alustamiseks mõeldud toetusi nagu Eestis Colombias ettevõtetele pole.“
Ta nendib, et üldiselt on Eesti elukeskkond stabiilsem ja turvalisem kui Colombias.
Ivana märgib, et paljuski olid ettevõtte loomise taga töötukassa enesetäiendamise võimalused ja Võrumaa Arenduskeskuse ettevõtluskonsultant Aavo Hummali tugi.
Tema sõnul oli Ivana puhul väga sümpaatne kogu protsessi vältel rõhutada asjaolu, et materjalide ja pooltoodete tegijad Colombias saaksid õiglaselt tasustatud. „Ta ütles ikka, et need on tema kogukonna inimesed ja tema peab andma oma panuse.“
Ivana on end veel täiendanud inglise keele kursustel ja Tartu Rahvaülikoolis. Ta suhtleb kolmes keeles: hispaania, inglise ja eesti. Koduse keelena domineerib endiselt hispaania keel, mida valdab suurepäraselt ka tema eestlasest abikaasa. Eesti keeles on Ivana saavutanud praeguseks baastaseme.
Ivana enda sõnul üritab ta oma ettevõttega panustada ka Colombia kohalike kogukondade ja ettevõtluskultuuri arendamisse. Ta plaanib reisi kodumaale, et luua koostöösild Eesti ja Colombia vahel.
„Ma ei taha midagi osta Hiinast, vaid panustada kogu tegevusega Eestisse ja Colombiasse,“ rõhutab ta nüüdki õiglase tasu olulisust.
Samavõrd oluliseks peab ta koostööd Lõuna-Eesti ettevõtetega. Taaskasutatavate pakendite loomiseks teeb Ivana koostööd Räpina paberivabrikuga ja eesti kultuuri elementide – näiteks kirivöö – põimimiseks enda toodangusse on partneriks Võru Instituut.
Lõuna-ameeriklastel pole Eestis oma kogukonda
Eestlasele meenutab ta ettevõtte logo ilmestav lind varest, kuid Ivana selgitusel on tegu linnuga, keda Colombias kutsutakse „mulataks“, eesti keeles suur-händturpialiks.
Ivana on veendunud, et just selliste seoste kaudu ongi tal võimalik Colombia kultuuri Eestis tutvustada.
Ta usub, et tema ehted lisavad Eesti turule värvi. Mullu avatud talude päeval oma ehteid tutvustades sai ta palju kiidusõnu.
Ivanal on plaanis peale e-poe pidamise jätkata laatadel käimist, sest tema sõnul on eestlastele oluline kuulda toote taga olevat lugu ja tooteid ka oma käega katsuda.
Müügiga alustamine ei ole pidurdanud tootearendust. Vestluse käigus tutvustas Ivana arendusetapis käekotte ja käevõrusid, mis koostöös Colombia indiaani kogukondade autoritega tulevad müüki sügisel.
Peale tootearenduse ja ettevõtluse on Ivana loomas Võrumaal peret ja jätkab eesti keele õppimist. Oma edasise elu plaanibki ta Eestiga siduda ega kõhelnud isegi külmal talvepäeval kinnitada, kuivõrd talle siin meeldib.
Ehkki Ivanal on tekkinud koostöö mitme ettevõttega, pole tal Eestis oma kogukonda. Naine teab, et ta ei ole Lõuna-Eestis ja selle lähiümbruses ainus Lõuna-Ameerikast pärit inimene, ent sealt Eestisse kolinutel siin oma võrgustik puudub.
