Paraku ei suudeta ka lihtsates lausetes sõnu õigesse järjekorda seada.
Mõned päevad tagasi, 30. jaanuaril, tähistati esimest korda Eesti lipupäevana eesti kirjanduse päeva. Toimus näitusi, seminare, saateid, kohtumisi kirjanikega ning ka disko Tammsaare pargis. Samal päeval möödus kirjanik Anton Hansen Tammsaare sünnist 145 aastat.
Kirjanikud tegid küll omakeskis nalja, et teatritele antakse nipsust miljon juurde, kui see juhtub neil puudu jääma, aga kirjarahval tõstetakse vaid sutike laenutushüvitist ja neile antakse selle asemel hoopis suuremeelselt lipupäev.
Jäägu need asjad ametnike südametunnistusele ja tulgu meelde siis, kui nad räägivad kuskil aateliselt vajadusest seista Eesti riigi ja rahva kestmise eest, aga lasevad samal ajal mõne järjekordse raamatukogu kinni panna. Eriti veel neis paigus, kus pole ka ühtegi raamatupoodi. Jah, raamatuid saab tellida ka e-poodidest, aga tegelikult on väga tähtis, et need oleksid kergesti kättesaadavad. Eriti just koolilastele ja noortele. Et oleks võimalik astuda vabalt sisse hoonesse, mida täidavad vaid riiulid raamatutega ja kus on vaba voli valida endale meelepärast lugemist.
