Piret Tali: miks ma enam rukkilille ja Eesti lipu üle uhkust ei tunne

Ajal, mil postkast ja sotsiaalmeedia täituvad sinimustvalge valimisreklaamiga, ohkan südamest ning mõtlen heldimusega tagasi õndsale ajale, kui rahvusvärvidel ja patriotismil oli veel (taas)ärkamisaegselt süütu ja apoliitiline tähendus.

Jätan tänaval rahvusvärvides meene, õhupalli või lipu võtmata, kui tean, et selle teisel küljel on logo. Ükskõik milline. Autopoest rahvatantsuansamblini. Olen ka Vabaduse väljakul kaitseväe paraadil ajal välistanud oma lastele lipud või õhupallid, millel on (poliitiline) sõnum kanda. Sünnipäevale, ka riigi omale, ei tulda loosungitega manifesteerima.

Kes ei mäletaks õndsat kooperatiivide algusaega, kus iga rahvusvärvides meene leidis kodus aukoha? Olgu see käepärasest pakust välja saetud Pikk Hermann, põletatud kirjad peal, mille tornis lehvis kolmest riideribast kokku õmmeldud rahvuslipp. Või siis rinnamärk või kleebis, mis igast küljest liimi välja ajas ja hingehinda maksis. Siis sobis ju kõik. Ei pirtsutanud keegi kvaliteedi, loosungite ega sisu pärast.