Mihkel Solvak: miks inimesed usaldavad e-valimisi

Kuidas defineerida usaldust? Lihtsustatult on usaldus valmisolek sõltuda kellegi teise tegudest ilma võimaluseta neid kontrollida. Kui saaksime täielikult kontrollida, kas see teine inimene ikkagi käitub meie huvides, ei peaks me teda ka usaldama. Usaldame me oma igapäevastes toimetamistes aga palju.

Abikaasad usaldavad, et nad armastavad teineteist ilma võimaluseta selle kehtivust teise pea sisse vaadates kontrollida. Lendame puhkusele lennukiga ilma võimaluseta enne kontrollida, kas lennuk on 100% töökorras. Laseme endale narkoosi all operatsiooni teha ilma narkoosiõe või opereeriva arsti pädevust eelnevalt põhjalikult testimata ja siis operatsiooni kulgemisel näppu peal hoides.

Ühesõnaga – me usaldame oma elus väga paljusid inimesi ja tehnoloogiaid, et nad teevad just seda, mida lubavad. Ilma et meil oleks võimalus kõike seda lõpuni kontrollida.

Valimiste puhul pelgast usaldusest aga ei piisa ja seal on vaja ka kontrollida. Või siis peab olema võimalus kontrollimiseks juhul, kui me seda tahaksime. Sellepärast toovad e-valimised valimiste korraldusse paradoksi. Mida rohkem me valimistesse tehnoloogiat toome, seda rohkem sõltuvaks muutub asi valija usaldusest, sest ta ei suuda kontrollida, kas süsteem toimib tõesti tema huvides ehk tema häält korrektselt arvesse võttes.

Samas on Eestis usaldusega tegelikult hästi ja ühe erakonna lärmi e-hääletamise ümber ei saa üldistada inimeste hoiakutele laiemalt. Alates 2005. aastast viiakse läbi valimisjärgset e-valijate uuringut. 2023 andmed on veel tulemas, aga viimane olemasolev uuringulaine 2021. aasta kohalike valimiste järel näitas, et e-valimisi usaldas 70 protsenti inimestest ja valimiste üldist läbiviimist 79 protsenti. Kindel oli selles, et nende hääl läks arvesse, 92 protsenti inimestest.

„Üldiselt on Eesti valijad üsna tehnoloogialembesed ja usaldavad – ega muidu pooled valijatest oma häält elektrooniliselt annaks.“

Miks need numbrid nii kõrged on? Võimalikud seletused sellele on neljatised. Esiteks võib-olla just laiem tehnoloogia kasutamine valimistel, ja just sellise, mis peaks usaldust suurendama nagu meie e-hääle kontrollimise võimalus.

Seda kasutab aga igal valimisel vaid kuni viis protsenti e-valijatest ja lugeja saab aru, et neile, kes tehnoloogiat ei usalda, on selline usalduse suurendamise ja kontrollimise võimalus mitteusaldusväärne ehk ainuüksi see ei saa kõrgeid numbreid kuidagi seletada.

Seega võiks teiseks seletuseks olla tehnoloogia ümber olevad head protseduurid ning neid järgivad ja jälgivad inimesed. Mis on inimese tehtud, see on ka inimese poolt ümber tehtav ja kontrollitav ehk e-häälte avamise ja lugemise protseduuride põhjalikkus ja arusaadavus ning nende korrektne järgimine valimisi läbiviivate inimeste poolt on juba tavavalija kontrollitav asi.

Soovi korral saaks ta seda kõike ka ise vaatlema minna. Aga kes meist on käinud e-valimiste lugemist vaatlemas? Pakun, et kui neil valimistel 966 000 valimisõiguslikust inimesest on seda kunagi teinud 0,1% siis on isegi hästi palju.

Siit ka kolmas seletus – avatus. E-valimiste tehnoloogia ja selle arhitektuuri info on avalik, tarkvaralahenduste lähtekood on avalik, valimiste auditid on avalikud, ka valimiste-eelset prooviläbimist saab vaadelda ja ka see protokollitakse jne. Samas tundub, et tavalisele valijale on see kõik liiga keeruline järgida, sest tõstku käsi, kes on need dokumendid enne ja pärast valimisi läbi töötanud. Kardan, et vähesed praegu oma käe tõstsid.

Seega on ka üks viimane seletus, miks need numbrid püsivalt kõrged on. Üldiselt on Eesti valijad üsna tehnoloogialembesed ja usaldavad – ega muidu pooled valijatest oma häält elektrooniliselt annaks. Eesti e-riiki usaldab sellesama mainitud uuringu järgi 79 protsenti vastanutest, toiminguid internetipangas lausa 94 ning e-keskkondades terviseandmete jagamist ja hoidmist 88 protsenti vastanutest.

Ehk siis meie kõrge usaldus tuleneb nende kõikide eelloetletud asjaolude kombinatsioonist ja senisest kasutuskogemusest. Kui usaldame oma riiki, siis usaldame ka ameteid, et nad viivad riigi funktsioone, kaasa arvatud valimiste korraldust ellu meie huvides ehk me usaldame inimesi ja protseduure.

Need inimesed omakorda valitsevad neid tehnoloogiaid, mis on nende kätte antud ning osa meist usub ja saab soovi korral kontrollida, et see tehnoloogia vastab rahvusvahelistele standarditele ning on suuresti ka Eesti enda arvutiteadlaste, krüptograafide ning ettevõtete väljatöötatud ja rakendatud.

„Kui usaldame oma riiki, siis usaldame ka ameteid, et nad viivad riigi funktsioone, kaasa arvatud valimiste korraldust, ellu meie huvides.“

Lõpetuseks tasub igal inimesel, kes praegu valimiste üle südant valutab, järele mõelda, et lisaks usalduse ja kontrollimise vastuolule on vastuolus ka salajasus ja kontrollitavus. Lõpuni täielikult kontrollitav on ainult avalik hääletamine, sest vaid siis näeme, kuidas kõik hääletasid ja kust kandidaat kõik oma hääled sai. Alates XIX sajandist on aga normiks salajane hääletamine anonüümse hääletussedeli abil.

Nii saab iga inimene hääletada oma südametunnistuse järgi nõnda, nagu just parajasti soovib. Salajase hääletuse tõttu peame teatud ulatuses valimiste protseduure ja neid läbiviivaid inimesi usaldama, teades, et absoluutset lõpuni kontrollitavust, kas meie hääl täpselt selliselt antuna ka kandidaadile ära loeti, ei saagi sellises olukorras olla.