Mari Peterson: kuulsin kraaksatust ja nägin – toru jälle maas. Kas tõesti varesed?

Juba mitu aastat tuleb igal sügisel, esimesel lumesajupäeval mu akna taha üks nõudlik tihane, andes märku, et on aeg toidutorud üles riputada.

Muidugi tuleb torusid siis kevadeni iga päev täita. Pisilinnud on tänulikud ning viskavad musträstastele ja tuvidelegi sihvkasid ja maapähkleid. Mõni üksik ahnepäits kipub vahel teistega kaklema, aga üldiselt on kõik üsna ontlikud ja viisakad.

Nädala eest leidsin aga ühe toru keset aeda vedelemast. Ehk tuli tuulega alla, mõtlesin, kuigi loogiline see ei tundunud – toru on sangapidi riputatud paari meetri kõrguse metallkonstruktsiooni külge ja tuul pidanuks seda hakatuseks kümmekond sentimeetrit püstloodis üles tõstma.