„Tööandjal on kohustus korraldada tööd selliselt, et täiskasvanud töötajale oleks tagatud iga kuue töötunni kohta vähemalt 30 minutit puhkamiseks ja einestamiseks. Alaealisele töötajale peab olema tagatud vähemalt 30 minutit pausi puhkamiseks ja einestamiseks iga 4,5 töötunni kohta. Tegemist on tööpäevasisese vaheajaga, mida nimetatakse ka lõunapausiks.

Rahvakeeles nimetatakse 30-minutilist pausi lõunapausiks, kuid töötaja ei ole kohustatud ilmtingimata lõunastama selle pausi ajal. Töötaja võib pausi oma äranägemise järgi ise sisustada, näiteks minna kõrvalasuvasse kohvikusse või parki jalutama.

„Kui töötaja saab lõunapausi oma äranägemise järgi sisustada, siis võib tööandja pausi tööajast välja arvata ning tasu mitte maksta.“

Lõunapausi ei saa jagada osadeks ja see vaheaeg puhkamiseks peabki olema vähemalt 30 minutit iga 6 tunni töötamise kohta. Seega kui töötaja tööpäev on 8,5 tundi (koos lõunapausiga), siis ta ei saa teha tööd 8 tundi järjest ning lõunapausi ära jätta ja varem koju minna.

Kui töötaja saab lõunapausi oma äranägemise järgi sisustada, siis võib tööandja pausi tööajast välja arvata ning tasu mitte maksta. Kui töötaja ei saa pausi ise sisustada, näiteks kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal, siis kuulub paus tööaja hulka. Kuid ka sellisel juhul peab töötaja saama oma lõunapausi kasutada.

Seega kui töötaja tööpäeva kestus on näiteks 7,5 tundi (tööpäeviti 8.00–15.30) ning töötajale on ette nähtud 30-minutiline lõunapaus, mida ei arvestata tööaja sisse, siis sellisel juhul on töötaja tööaeg 7 tundi, mille eest makstakse töötasu, ja 30 minutit on puhkeaeg, mille eest tasu ei maksta. Aga kui lõunapaus arvestatakse tööaja sisse, tähendab see seda, et tööpäeva pikkus koos lõunapausiga on 7 tundi (tööaeg kella 8.00–15.00). Töötasu makstakse sellisel juhul 7 tunni eest.“