Rasmus Miller: rahu, armas rahvas! Eestis on ju tegelikult täitsa hea elada

Just praegu, koos perega varakevadisel rongisõidul tabasin ennast mõttelt, et sooviksin öelda midagi oma riigi kohta. Jäin juurdlema meie keelekasutuses levinud ühe andeka inimese esitatud kujundliku küsimuse „Mis on siin pildil valesti?“ üle.

Minu silme ette kangastus suur lõuend, veel lõpetamata loometöö, millel juba nähtavad pintslitõmbed ärgitavad mind hoopis küsima, mis on siin pildil ilmekat. Võiksime ju aeg-ajalt oma kodu kohta öelda mõne hea sõna. Mulle tundub see oluline: tuletada meelde, mis on siin head, mis inspireerib.

Kui rong oli jaamast lahkunud, pöörasin pilgu oma pojale ning läbi kuuldud lugude ja nähtud fotode meenus aeg, mil mina ise olin kolmeaastane. Mu vanemad olid sooja kevade saabudes heas tujus, kui neil õnnestus undavas ja bensiinilõhnases Ikaruses Pärnusse sõita, seejärel ümber istuda maaliinide bussi, jõuda kõikide kompsudega Tõstamaa alevisse, võtta siis sugulaste juurest jalgrattad ning sõita koos pakkide ja kolmeaastase lapsega lenksul suvilasse. Pärast paaripäevast varasuvist idülli tuli sama teekond uuesti läbi teha vastupidises suunas ja naasta kaheksakümnendate aastate lõpu argiellu.