MAALEHT JORDAANIAS | Suhtumine naiste töötamisse on muutunud vabamaks: saab õppida näiteks mosaiigikunstnikuks
Reisi teist täispikka päeva alustasime sõiduga Nebo mäele, mille paigus lubas Jumal piibli järgi Moosesele tõotatud maad. Mäel nüüdseks taastatud kirikus asub ka Moosese arvatav matmispaik, kus saime näha veel paljusid kauneid mosaiike – ikka tükk-tüki haaval detailselt laotud.
Järgmisena külastasime Madabat ehk mosaiikide linna. Madaba on muidu islamistlikus riigis valdavalt kristlik linn, eriti põllumajanduspiirkondades elab palju kristlasi. Muu hulgas nägime Madaba mosaiigikunstnike tehast, kus kogu see silmailu valmib.
Mosaiigi tegemine tundub iseenesest lihtne, aga kui kunstniku tööprotsessi süvenema hakata, on jahmatus kiire saabuma.
Detailsed mosaiigid
Kõigepealt on tarvis ideekavandit, mis on tihtilugu vanadest joonistustest või ka mosaiikidest inspireeritud. Esialgne kavand kantakse õhukesele riidetükile. Selle peale hakkab mosaiigitegija loodusliku liimiga kleepima ükshaaval umbes poolesentimeetriseid või väiksemaid kivimitükke.
Hiljem rullitakse mosaiik sidusainega täidetud raamile, riidepool üleval, ning tehakse märjaks. Siis saab riide lihtsa vaevaga eemaldada ja imekaunis teos ongi valminud. Ühe, umbes meetrise läbimõõduga mosaiigi valmistamiseks kulub paar kuud.
Mosaiigi materjaliks on erinevad looduslikud kivimid, mida kogutakse kõikjalt Jordaaniast. Need lõigatakse spetsiaalse masina abil pikkadeks ja peenikesteks pulkadeks, kust kunstnik tangidega omakorda sobivad tükikesed murrab.
Mosaiigikunstnikuks saab kuninganna fondi toel õppida tasuta, treening kestab umbes aasta ja peale seda saab igaüks ise valida, kas ta soovib töötada kodus või poekesega seotud kunstikodades. Tegu on hea töötamise võimalusega eelkõige naistele.
Seejärel saime looduslikult kaunis Wadi Al-Mujibi orus taas imetleda meeletul pindalal laiutavat kanjonit, mis kunagi ammustel aegadel mahutas endas miljonites liitrites mevett.
Elavad suure perekonnaga koos
Nii nagu mujalgi sama piirkonna riikides, elavad ka Jordaania inimesed mitme põlvkonnaga koos – pojad-tütred oma perega, ema-isa, vanaema-vanaisa. Iseloomulikud on n-ö tüüpilise katuseta elamud, kuhu saab vajadusel veel ühe korruse peale ehitada. Seepärast on riigis ka vähe vanadekodusid ja lasteaedu, elatakse ikka perega koos ning kasvatatakse lapsi pereringis.
Päris tihti näeb säärase maja katusel ka suurt veetünni, kus soojendatakse päikse käes vett. Tsentraalküttesüsteemi majades ei ole, vajadusel köetakse tube mõne elektriküttel abivahendiga, petrooleumi või gaasiga.
Naisi näeb tänaval suhteliselt palju ringi liikumas, kuid nende seas on pigem vähe neid, kes on pealaest jalatallani kinni kaetud, nii et ainult silmad paistavad. Naistel on lubatud tööl käia küll, kuid peamine „töö“ on ikka laste ja kodu eest hoolitsemine.
Suhtumine naiste töötamisse on üsna hiljaaegu muutunud vabamaks ning tähelepanu pööratakse ka haridusele. Meie giid Mohammed räägib, et tüdrukutele pakutakse poistega võrdset haridust, välja arvatud juhul kui pere rahaline seis või konservatiivne seisukoht seda ei luba.
Keskmine palk on Jordaanias umbes 700 euro kandis, samas kolmetoalise korteri üür on 500 eurot. Toiduhindades mingit erilist odavust võrreldes Eestiga silma pole jäänud. Küll aga on näha viletsust ja raskustes elavaid perekondi.
