MAALEHT JORDAANIAS | Lõpuks puhkus! Ulpisime Surnumeres ja harjutasime soola peal kõndimist
Pärast kõrbes džiipidega kimamist ning kivimoodustiste uudistamist viis Maalehe reisisellide tee edasi maailma madalaimasse punkti Surnumere äärde.
Nüüdseks on meil kõrb ja kaljulinn Petra külastatud ning hunnitud vaated kõrgetest punktidest all laiuvale maastikule endasse ammutatud. Aeg lõõgastuda! Tee viis meid Surnumere äärsesse hotelli, kus õhtul pisut tantsu lüüa ning veeta ennelõuna Surnumeres hulpides.
Saime ühiselt selga „mudakuue“ Surnumere mineraaliderikkast mudast, seejuures nautisid üle keha mudamaski nii naised kui mehed. „Nagu oleks rassi vahetanud,“ pakkus see nii mõnelegi nalja. Tulisoolane vesi jättis aga nahale mõnusalt libeda, samas siidise tunde. Leidsime ka tillukesi soolakristalle ja kivi mõõtu soolakamakaid.
Surnumeri, muide, on eesti keeles saanud veidi vale nime - loogiline nimi oleks hoopis Surnud meri. „Sest tegemist pole mitte kellelegi surnule kuuluva merega, vaid ikka sellise veekoguga, mis on sedavõrd soolane, et midagi elusat seal kasvada ei saa,“ selgitas meie giid Juune, kes põhikohaga hoopis eesti keelt õpetab.
Merepõhi oli veidi kivine ja kohati mudane, kuid ei midagi hullu ning seda sai nautida ka paljajalu. Nii ju saavadki karedad tallad vees paremini ära kooritud!
Seda poolt puhkusepäeva oli kõigile reisisellidele väga vaja. Nii mõnigi õhkas, et tahaks veel üheks ööks siia imelisse kuurorthotelli jääda ja veel mõnusas soojas soolavees liguneda.
Saime kõik tuttavaks!
Tuleb tunnistada, et kuigi pool reisi on seljataga, ei olnud me seni leidnud mahti üksteisega hästi tutvuda. Maalehe korraldatud lõunasöögil sai see viga aga parandatud ning saime kõik veidi endast rääkida. Selgus, et meie seas on nii bioloogi- kui ka geoloogiharidusega inimesi, samuti päris mitu riigiametnikku ning meditsiinitöötajat.
Toimetuse tegemistest olid kõik huvitatud. Jutuajamise käigus selgus, et reisisell Kristina oli Maalehe reisil lausa 12. korda ning abikaasa Jaan oli kaasas käinud kaheksal korral. Sellele rekordile järgnes neljandat korda Maalehega reisiv Veigo. Need tublid reisiveteranid said toimetuse poolt ka pisikese kingituse.
Tuli välja, et reisikaaslane Aivo on kirjutanud Maalehte nii mõnegi piibujutu ning Jaaku kui kunagist talupidajate keskliidu juhatuse aseesimeest on meie ajakirjanikud mitu korda intervjueerinud.
Rõõm oli ka kuulda reisikaaslaste muljeid Maalehe lugudest ja tegemistest. Huvi pakkus meie mullune katsepõllu projekt ning kiideti, et lugemist on palju ja igale maitsele, põllumajandushuvilisele ning neile, kes pealinna eluga kokku ei puutu. Kiita sai ka meie ajakirjanik Margus Mikomägi – „kui tahad midagi teatrist teada, siis seda saab Mikomäe lugudest,“ lausus üks reisikaaslane.
