MAALEHT JORDAANIAS | Kohaliku põllumajandusega tutvumine päädis taluõuele toodud tuvi ja lehmaga

Maalehe Jordaania reisi järjekordne päev viis meid Jerashi linna, kus saime fantaasiat kasutades endamisi mõelda, mis tunne olnuks olla Rooma aja kodanik. Vaatasime üle ka siin kasvatatavad tuvid, kanad ja muud loomad.

Jerash on nimelt üks kümnest linnast, mis Rooma ajal moodustasid dekapolise. Dekapolis on kogu Rooma aja püsinud linnade liit, mis koosnes kümnest Ida-Jordanimaa hellenistlikust linnast.

Jerash ei ole meie giidi väitel küll ajaloos suurt rolli mänginud, kuid on üks suuremaid ja ilusamaid dekapolisest. Nüüdisajalgi on seal palju arheoloogilisi leide välja kaevatud ning need on hästi säilinud. Näiteks cardo ehk linna südatänav, foorum, hipodroom, teater, nümfide purskkaev. Nägime ka Hadrianuse kaart, Artemise templit, Korintose sambaid.

Giid Mohammad tutvustas meile agoraa ehk toonase toiduturu kõrval ka kohta, kus olid säilinud hirve-, kitse- ja lõvikujukesed. Seal nimelt tegutsesid kunagi lihunikud!

Tuvikasvatus ja kohalik talutoit

Nii nagu Maalehe ajakirjanikel ja sõpradel-lugejatel ikka kombeks, külastasime reisil ka kohalikke talunikke.

Jerashi linna kandis asub suur põllumajanduse piirkond – tee peal saime näha oliivisalusid, sidruni- ja virsikupuid, kasvuhooneid tomatite ja kurkidega jne. Nagu giid Juune märkis, tuleb meie reisil seni söödud tomati-kurgisalat just siinsest piirkonnast.

Ühes kohalikus talus tutvusime esmalt tuvide, kanade, angoorajäneste, kitsede ja lehmadega, keda sealne noor perekond peab. Talu on nad pidanud seitse aastat. Loomakasvatus on neil suuremalt jaolt küll selleks, et vahvaid suliste jalgade või koheva kraega tuvisid lemmikloomana pidada ja neid samal eesmärgil edasi müüa. Põhiline sissetulek tuleb neil siiski oliiviistandusest.

Säärane tuvi maksab muidu ca 150 dinaari ning must kana 60-100 dinaari, kuid varem on ta maksnud märksa enam, kuni tuhat dinaari. Musta kana puhul on ainult muna valge, sulestik ja ka linnu nahk on must. Tema liha on aga valgurikkam kui kanaliha tavaliselt.

Kahjuks huvilisi lauta ega loomade elutingimusi kaema ei lubatud. Meile vaatamiseks toodi üksikud isendid taluõuele.

Lõuna sõime teise perekonna juures, kes tutvustasid meie maitsemeeltele siinset kõige traditsioonilisemat talutoitu – rashoof’i ehk keedukuivjogurtit, mida serveeritakse bulguri, praesibula ja ürtidega. Magustoiduks mekkisime zalabia’t ehk oliiviõlis praetud tainapalle, mis olid valmistatud seesami, kurkumi ja köömnetega. Maitses nagu üks hea vürtsikas praesai!

Pereema, kes muide kandis konservatiivset üleni kaetud riietust, kust ainult silmad paistsid, pani reisisellid proovile ka savikeraamika valmistamisest. Iga soovija sai endale voolida tassikese või miks mitte ka viinapitsi. Lisaks said naised selga proovida kohalike naiste piduriideid – musti või teistes tumedates toonides pikki kleite, mis kaunistatud tikandite ja litritega.

Tutvusime ka kohalike puuviljade kasvatusega, mis käis peaasjalikult nii, et jalutasime mööda käänulist külateed ja kohalik giid osutas ühes või teises aias olevale puule. Lõpuks saime ka ühest väravast sisse ning sidrunipuid lähemalt uudistada ja maitsvat sidruni-mündimahla mekkida. Lisaks sai iga reisisell mulda panna käsnkõrvitsa seemne.

Moslemid paastuvad

Muuseas, terve meie siinoldud aja jooksul on kestnud ramadan ehk ligi kuu aega vältav paastuaeg, mil islamiusulised hoiduvad toidust, joogist, tubakast ja seksuaalsetest naudingutest koidust loojanguni.

Seetõttu paneme tähele, et inimesed on päevaajal päris rahulikud ja uimasedki. Päike loojub kella poole seitsme ja seitsme vahel ning kui juhtume sel ajal liikluses olema, on see jällegi rahutu, isegi äkiline – kõik kiirustavad ju koju sööma.

Tuleb ka arvestada, et sel ajal ei maksa minna õhtusööki otsima – poed on enamjaolt kinni ning ka toidukohta ei pääse löögile, linn on hetkeks nagu välja surnud. „See on aeg iseendale ja prohvetile,“ lisab meie giid Juune.

Reis on olnud pikk, sisukas ja mõnusalt soe, kuid nüüd ootab meid ees kodutee!