Sajandi uputusest päästis meid miski tundmatu. Mudelid seda juba näitasid

Selleaastane hüdroprognoos oli muljetavaldav, et mitte öelda kurjakuulutav, kirjutab hüdroloogiaosakonna juhataja Jana Põldnurk keskkonnaagentuuri blogis.

Nii see suurvesi tuli. Alguses vaikselt nagu ikka, samas märkamatult hoogu kogudes, kuni ühel hetkel läks meil hüdroloogiaosakonnas mitmel rindel kuumaks. Sõna otseses mõttes. Kuumaks läksid infokanalid, kuumaks läks meedia ja kuumaks läks hüdroprognoos.

Kui Soomaa nautis juba märtsi keskpaigast viiendat aastaaega, siis mujal Eestis pidi päris suurvee tabamiseks veel nädala ootama. Enamiku jõgede veetase kerkis tasapisi ja ilmaprognoos lükkas suuremat vihmasadu muudkui edasi. Hüdroloogiaosakonna töötajad ootasid ja ootasid, et tormata välja kevadisi veetasemetippe püüdma. Kuni see lõpuks tuli. Ja tuli. Ja tuli. Tublid välitöötajad tegid pikki päevi ja tõid andmeid koju.

Rikkis hüdroprognoos

Samal ajal hakkas pilku püüdma ka hüdroloogiline mudelprognoos. Prognoos oli muljetavaldav, et mitte öelda kurjakuulutav. Selle järgi oleks Soomaad pidanud tabama Sajandi Uputus (kusjuures Soomaa jõgede vaatlusridade algused ulatuvadki peaaegu saja aasta taha) ja Tartu linnast saanuks arhipelaag. Õnneks nii ei läinud.

Mudel prognoosib veetaset ja vooluhulka kümme päeva ette ning uueneb üks kord ööpäevas. Lootus, et prognoos end iga 24 tunni tagant reaalelus mõõdetud andmete alusel automaatselt tasandab, ei näinud realiseeruvat – sajandi uputus lükkus lihtsalt päevakaupa kaugemasse tulevikku.

Mudel oli silmanähtavalt üleujutusohus kinni, kuigi meie mõõtmisandmed ja professionaalne kogemus ütlesid, et mudel eksib.

Terve nädalavahetuse jälgisin ise pingsalt veetasemeid ja prognoosi, üritasin midagi kõhutunde järgi arvutada, konsulteerisin osakonna targemate ja kogenumate kolleegidega, ometi ähvardas prognoos Tartu ja Soomaa elanikke seninägematu uputusega. Sõnumid liikusid nii meilitsi kui sotsiaalmeedia vahendusel, ärevust tundis isegi Soomaa rahvas, kes on muidu viienda aastaajaga kohanenud.

Mudel oli silmanähtavalt üleujutusohus kinni, kuigi meie mõõtmisandmed ja professionaalne kogemus ütlesid, et mudel eksib.

Soomaa sellekevadist üleujutusalade ulatust ilmestab Halliste jõel asuva Riisa hüdromeetriajaama veetase, mille haripunkt 317 cm üle graafiku nulli oli 27. märtsil. 21. sajandi pingereas jääb see kõrgeima veetaseme esikümnest välja, nii et tegelikult rekordeid sealkandis ei ületatud, kuigi prognoos lubas üle kahe meetri kõrgemat veetaset. Ja see oleks olnud ohtlik!

Lõuna-Eestis oli suurvesi viimase kümne aasta kõrgeim. Mitmes jaamas ületas suurvesi kuu pikaajalise veetaseme, uued märtsikuu veetaseme rekordid sündisid Lõuna-Eestis Kääpa, Kirumää, Taheva ja Roosisaare jaamas ning Ida-Eestis Alajõe ja Narva karjääri jaamas. Satelliidipiltidelt võis näha, et suuremalt olid üle ujutatud Emajõe lammialad, Soomaa luhad, Kasari jõe alamjooks ja Võhandu jõe lammialad. Vastseliinas tõusis Piusa jõgi üle kallaste ja ujutas üle pargiala. Taheva kandis väljus Mustjõgi kallastest, laius põldudel ja uputas päiksepargi, avaneb uues vahekaardis.

Ajaks, kui enamikul jõgedel olid veetasemed langusesse pööranud, jätkas tõusu Emajõe ning Võhandu jõe ja Tamula järve veetase. Rannu-Jõesuus hakkas Emajõgi tagurpidi ehk tagasi Võrtsjärve poole voolama – see on kevadise suurvee ajal tavaline nähtus, kui Pedja ja Põltsamaa jõest tuleb niipalju vett peale, et Emajõgi ei suuda seda vastu võtta, sest jõe lang on väga väike.

Kui Pärnu jõgikonna jaamade mudelprognoos normaliseerus peale reaalsete haripunktide saabumist, siis Tartule ennustas see endiselt kriitilise veetaseme ületamist. Meile tähendanuks see, et ülikoolilinnale tuleb anda hoiatus. Samal ajal oli veetaseme tõus juba aeglustumas ja oli selge, et kriitilist veetaset Tartus ei tule. Kriitilise veetasemega (254 cm üle Tartu hüdromeetriajaama graafiku nulli) hakkavad Tartu kesklinnas parema kalda kõnniteed vee alla jääma. Pool meetrit veetaseme tõusu veel, nagu juhtus 2010 ja 2011, ja Tartu vanglast saab saar. Tartu linnas Emajõel alustati veetaseme mõõtmist juba 1867. aastal ja samal aastal mõõdetud rekordilist veetaset – 373 cm – pole seni ületatud.

Võru linna ähvardab üleujutus!

Küll aga kerkis samal ajal hoogsalt Tamula järve veetase ja tasapisi hakkas üleujutuse oht ähvardama Võru linna. Kuigi Roosisaare hüdromeetriajaamas on samuti määratud kriitiline veetase – see on veetase, millest alates järve vesi väljub rannaalalt ja ähvardab linnatänavatele tungida, ning Keskkonnaagentuur on kohustatud sel juhul hoiatuse andma –, siis mudelprognoosi meil Tamula järvele pole. Teadmata, kui palju on veel Haanjamaa metsade alla lund jäänud, võis Roosisaare jaama veetaseme tõusu gradiendist aimata ohtu.

Kui neljal järjestikusel ööpäeval +12 cm olnud veetaseme tõus oleks samas tempos jätkunud, tähendanuks see, et Võru linna tabab peatselt üleujutus. Mina, hüdroloogiaosakonna juhataja, olin vaid nädal varem andnud kohalikule ajakirjanikule intervjuu, et üleujutusohtu me sellekevadisest suurveest ei oota…

Südametunnistus must kui öö, helistasin Võru linnale, teatamaks, et oht on siiski teel, ja sama soojaga helistasin ka Võrumaa Teataja ajakirjanikule tagasi. Oht oli teel, jäi vaid küsimus: millal see realiseerub? Järgnes paar päeva veetaseme käigu pingsat jälgimist ja kuigi veetaseme tõus näitas aeglustumise märke, ei pidanud mu närvid vastu ja kaks sentimeetrit enne kriitilise veetaseme kätte jõudmist lasin eetrisse ametliku hoiatuse. Edasi järgnes sama pingeline veetaseme jälgimine, kuid vastupidise murega – hoiatus oli eetrisse lastud, kas see oht nüüd ikka realiseerub? Realiseerus, avaneb uues vahekaardis. Napilt. Varasematel päevadel oli veetase tõusnud kõige suuremas tempos 12 cm ööpäevas, siis kümme, siis seitse sentimeetri ööpäevas, kuid hoiatuse andmise ajaks oli tõusu jäänud vaid kolm sentimeetrit ööpäevas. Huh, vähemalt ei pingutanud üle. Ja Tamula vanake oli rahunemas. Kuidas see kõik Võhandu maratoni veetaset mõjutab, saame teada paari järgmise nädala jooksul ja selleks ajaks julgeme juba maratonipäeva veetaset prognoosida.

Loe pikemalt siit.