Maalehe lugejareisi võitnud Olavi: „Jordaania on ikka ütlemata vägev koht!“
Terve möödunud nädala seikles 30 Maalehe lugejat Jordaanias. Kuigi sihtkoht oli meie jaoks üsna tavapäratu, sujus reis ladusalt ning kaasa toodi külluslikult elamusi, mis jäävad kõiki saatma aastateks.
Ühe emotsionaalse kõrgpunktina tõid reisil osalenud välja UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud roosa kaljulinna Petra. Kohati tekkis tunne, nagu oleks keegi pintsliga maalinud kaljudele roosasid, beeže, pruune või musti triipe!
See 312. aastal eKr nabatealaste asutatud linn on üle maailma tuntud hurmavate vaadete, arhitektuuri ja geniaalse veetorude süsteemi poolest. Petra varakambri fassaad on muide tuttav Steven Spielbergi seiklusfilmist
„Indiana Jones ja viimane ristiretk“.
Tänapäevalgi võib Petras kõikjal näha tammisid, mis vihmavee liikumist reguleerivad, ka pea 2000 aastat tagasi ehitatud keraamiline joogiveetoru on endiselt säilinud. Väga elavalt võib ette kujutada, kuidas nabatealased siin ringi toimetasid, sest säilinud on iidne klooster, inimeste elupaigad, hauakamber, amfiteater, vaaraode loss, jumalannade kujud jpm.
Vägev, ka aastaid hiljem!
Meie giid Juune Holvandus on Petras käinud kümneid kordi, ja kõige esimene oli ikka kõige võimsam elamus, aga põnevust ei kaota see koht Juune sõnul kunagi! Ka mitu meie reisikaaslast olid varem Petrat külastanud, kuid seekordne kogemus polnud eelmistest karvavõrdki kehvem.
„80 protsenti sellest reisielamusest sain täna kätte,“ kiitis Maalehe lugejareisi võitja, geoloog Olavi Tammemäe. Ta rääkis, kuidas kümme aastat tagasi Jordaanias tööreisil olles sai ühest päevast näpata kolm tundi, et matkata Petra keskusesse, ümber pöörata ja tagasi kapata. „Elamus oli siis ülivõimas, täna olin veidi kahtlev, kas nii suurt emotsiooni enam saab, aga midagi pole muutunud – see on ikka ütlemata vägev koht,“ tõdes Olavi.
Olavi ja tema abikaasa Maare on Maalehe tellijad olnud kümmekond aastat. Neil on meeles, et esmase tellimuse vormistasid sellepärast, et silma olid jäänud toona Agu Uudelepa kirjutatud kolumnid.
Jordaania reisi võitmine oli abielupaarile väga ootamatu üllatus.
„Selline tunne tekkis, et midagi on taevast sülle kukkunud! Tõsiselt! Kui selle linnukese panin [reisiloosi ankeeti], siis isegi mõtlesin kaks korda, kas teen seda või ei. Äkki võidangi? Aga küllap see ei lähe ikka nii,“ meenutas Olavi hetke, mil võidust teada sai.
Nüüd läheb reisihuvilisel paaril aga kiireks, sest juba sel laupäeval ootab järgmine, pikalt planeeritud reis Normandiasse. „Kuna me oleme maakad, siis on juba nii palju kevadtoimetusi ootel, et tekib stress!“ muheles Olavi, kes elab kaasaga Harjumaal Saue vallas.
Tohutult mitmekesine riik
Laias laastus jäi reisiseltskond Jordaania elamustega väga rahule. Saime ju näha riigi tohutult mitmekesist keskkonda, mis varieerus ühtlaselt beežidest kivilinnadest lõputute kõrgete kivinõlvade ja kuristikeni. Nägime põllumajanduspiirkondi, hõbedasi oliivisalusid ja soojade liivadüünidega kõrbemaastikke.
Rääkimata kultuurilistest ja arheoloogilistest elamustest, mil oli võimalus ette kujutada, kuidas aastatuhandeid tagasi kodanikud neis linnades elasid, turul ja palvetamas käisid. Unustada ei saa ka mudamaske ja hulpimist Surnumeres, mis jättis naha siidjaks ja soolaseks.
Nüüd läheb reisihuvilisel paaril aga kiireks, sest juba sel laupäeval ootab järgmine, pikalt planeeritud reis Normandiasse.
Kui muidu oli programm üsna tihe, siis Surnumere ääres saimegi aja maha võtta ja tõepoolest looduslikke spaatoiminguid nautida. Retk Surnumere äärde oli paljude meelest ka reisi üks tipphetki.
Kojulendu oodates leidsid Olavi ja Maare, et reisimuljed vajavad veidi settimist, kuid Jordaania pani neil silmad särama. „See pilt koosneb erinevatest tükkidest: hästi tehtud programm ja head giidid, aga ka reisiseltskond oli tore. Vahel võib juhtuda, et programm on hea, aga seltskond lörtsib asja ära, kuid meil tekkis grupivaim,“ ütles Olavi.
Kuna see Maalehe reis sujus kenasti, on abielupaar valmis ka järgmine kord osalema – atraktiivne sihtkoht on tähtis!
