Selleri ja rabarberi pähe süüakse karuputke. Mürgistusliin palub: hinnake oma taimeteadmisi kriitiliselt!
(36)Vana maja ümber trimmerdanud noor meesterahvas tundis juba töö käigus, et käed kipitavad imelikult. Hiljem tekkis kätele aga tugev valulik lööve. Selgus, et taimede rägastikus kasvasid muuhulgas karuputked, millega kokku puutumine tekitas nahale tugeva ärrituse.
See on üks näide mürgistusinfoliinile laekunud kõnedest. Mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder tuletab meelde putkede ohtlikkust ja selgitab, miks sellele on oluline tähelepanu pöörata juba kevade hakul.
Eestis kasvab mitut liiki putkesid, nii võõrliike kui ka põlismaiseid. Üks ohtlikumaid on laialt levinud võõrliik – Sosnovski karuputk. Taim paistab suvel silma kõrge kasvu ja valgete õisikutega, selle suured alumised lehed koosnevad enamasti kolmest kuni viiest suurest sakiliste hõlmadega osast. Mürgiseid esindajaid on ka meie põlismaiste putkeliikide hulgas – näiteks mürk- ja surmaputk on söömise korral eluohtlikud juba üliväikestes kogustes.
Kevadised võrsed nõuavad tähelepanu
Kuigi mürgistusinfoliini jaoks on putkede õitsemise aegu juunist augustini kõige intensiivsem putkekaebuste periood, näitab senine kogemus, et esimesed mürgistused juhtuvad juba kevadel. Tavaliselt ei märgata muu kasvava rahu sees putkelehti trimmerdamisel, matkarajal liikudes, vanavanemate aias mängides. Noori karuputke võrseid aetakse segamini varsselleriga, neid on söödud ka rabarberi pähe.
Mürk- ja surmaputke juurtel on õnnetuseks värske köögivilja lõhn, mistõttu on kevadel peenra kaevamisel maast väljatulevaid putkejuuri peetud küll eelmise aasta naeristeks, küll peterselliks või hoopis võilillejuurikateks.
Mürk- ja surmaputke juurtel on õnnetuseks värske köögivilja lõhn, mistõttu on kevadel peenra kaevamisel maast väljatulevaid putkejuuri peetud küll eelmise aasta naeristeks, küll peterselliks või hoopis võilillejuurikateks. Selliste taimede mahl sisaldab psoraleene, mis ärritab nahka ja limaskesti.
Karuputke mahl tekitab nahaga kokku puutudes raskesti paranevaid põletushaavu, juhul kui taimemahla ei pesta koheselt ära ja nahka ei kaitsta ultraviolettkiirguse eest vähemalt 48 tunni vältel. Põletust põhjustab karuputke mahlas sisalduv psoraleen, mis imendub purunenud taimerakkudest mõne minutiga ja kinnitub naharakkudesse.
Psoraleen seob tugevalt päikese ultravioletkiigust. Tekib nn fototoksiline reaktsioon, mis väljendub naha fütofotodermatiidina - selle sümptomid on kipitus, sügelus, ebakorrapärase kujuga punetavad laigud ja valulikud villid. Kahe pärast tekivad nahale inetud pigmendilaigud, mis püsivad 6 kuud kuni 2 aastat.
Seepärast on oluline pärast kokkupuudet putkega nahk kohe jaheda veega puhtaks pesta ning hoiduda päikese eest, Sümptomid tekivad tavaliselt 18-24 tunni, maksimaalselt 2-3 ööpäeva möödudes peale taimemahlaga kokkupuudet ning UV kiirguse käes viibimist. Villid lähevad katki paari päevaga, kuid nende armid kaovad alles ühe-kahe aasta jooksul. Tegemist on toksilise reaktsiooniga ja see tekib kõikidel taimemahlaga kokku puutunutel, kes ei kasuta kaitsevarustust.
Allergiline nahk reageerib sellistele taimedele väga ägedalt. Armid võivad ka pigmenteeruda. Kui psoraleen pääseb sügavale nahka, võivad pigmendilaigud muutuda valgeteks laikudeks, millele päike enam peale ei hakka.
Putkemahl ärritab suhu sattudes ka suu limaskesta ning võib tekitada eluohtliku kõriturse. Seega on paslik kevade ootuses meeles pidada, et mitte kõik roheline, mis lume alt võrsub ei ole söögiks kõlbulik. Soovides perele tervislikku toitu teha, tuleks enda taimeteadmisi kriitiliselt hinnata.
Mürkputke mõju
Ilmselt kõige massilisem mürkputke mürgistus on teada Ameerikast, kus ühes paastulaagris oli põhimõtteks korjata kogu toit loodusest. Üheskoos kaevati välja „metsikut sellerit“, mis söömisel mürgiseks putkeks osutus. Haiglaravile jõudis ligi 200 inimest.
Õnneks satub mürkputk Eesti inimeste vaatevälja harvem, sest on karuputkest väiksemat kasvu ja eelistab soiseid kasvukohti – jõgede kaldaid, tiikide ääri ja kraave.
Õnneks satub mürkputk Eesti inimeste vaatevälja harvem, sest on karuputkest väiksemat kasvu ja eelistab soiseid kasvukohti – jõgede kaldaid, tiikide ääri ja kraave. Putkede suhtes tähelepanelik tuleb aga looduses ringi liikudes olla igal juhul.
Esmaabiks kokku puutudes psoraleeni sisaldava taimega tuleb taimemahl eemaldada pestes nahka vaid külma veega (või loputades suud), eemaldada ka taime osad. Loputamiseks ei tohi kasutada sooja või ka kuuma vett ega seepi. Nahka ei tohi hõõruda.
Psoraleeniga toiminud kokkupuute korral saab vältida sümptomite vallandumist kaitstes nahka ultravioletkiirguse (päikesevalguse) eest vähemalt 48 tunni vältel. Fütofotodermatiiti ravitakse hormoonsalviga. Ravi alguses võib tekkida vajadus ka niiskete, jahedate mähiste kasutamiseks. Suu kaudu putke neelamine tekitab samu kaebusi, kui nahale sattunud putked.
Suviste laagrite toimumiskohad tuleb eelnevalt üle kontrollida
Suve lähenedes hakatakse mõtlema erinevate suvesündmuste, sh lastelaagrite korraldamisele. Oluline on laagri ala üle kontrollida. Samuti tuleb üle vaadata lasteaedade ja koolide hoovid. Putkete avastamise korral tuleb nii laste kui ka täiskasvanute turvalisuse tagamiseks tõrje korraldada.
Parim strateegia karuputkede leviku peatamiseks on tõrjuda taimi nende varases kasvufaasis. Taim tuleb hävitada enne õitsema hakkamist või hiljemalt enne seemnete varisemist. Kõige kindlam on peajuur välja kaevata. Putkede hävitamisel tuleb kindlasti kasutada kaitsevarustust (kindad kätte ja näokaitse ette) ning hoiduda otsese päikesekiirguse eest. Karuputke tõrjetööde ohutusjuhendi leiab Keskkonnaameti kodulehelt. Karuputke kolooniate leiukohtadest tuleks kindlasti teada anda Keskkonnaametile.
Mürgistuse kahtluse korral ära jää ootama sümptomite tekkimist, vaid helista kohe mürgistusinfoliinile 16662. avatud ööpäevaringselt, on anonüümne. See number tasub endale telefoni salvestada.
