Ukraina raiemees: igas linnas võib midagi taevast alla kukkuda
Ukraina meeskond pidi kurja vaeva nägema, et üldse raiespordi maailmameistrivõistlustele pääseda. „On oluline, et kogu maailm meid näeb!“ ütleb tiimijuht Volodymyr Kalenichenko ja lisab: „Slava Ukraini!“
„Tulemused on olemas, aga võiks ka paremad olla, nagu alati,“ kommenteerib Kalenichenko oma meeskonna sportlikku vormi. „Kui sõda lõpeb, siis hakkame korralikult treenima, praegu meil polnud ettevalmistusteks eriti aega, sest Ukraina ees seisavad teistsugused ülesanded.“
Meeskonnas on esindatud kõik Ukraina regioonid, liikmeid on Karpaatidest, riigi idaosast, Sumõ oblastist ja Kievist. Kalenichenko ise elab Kievi lähistel. Ta ütleb, et praegu Ukrainas rahulikke kohti ei ole. „Igas linnas võib midagi taevast alla kukkuda.“
Muidugi polnud Ukraina osalus sõja ajal MM-il tavapärane. „Meie jaoks oli põhimõtte küsimus, et siia kohale tulla, et terve Euroopa näeks, et Ukraina on olemas,“ ütleb Kalenichenko. Sõidu korraldamine oli meeskonnale raske, aga nad panid kõik välja, et Tartusse kohale jõuda. Teekond kestis kaks päeva teel ja vormistada tuli hunnik dokumente.
Kõik Ukraina raiemeeskonnaliikmed töötavad metsanduses. Seal on metsasuse protsent küll kõigest 15, aga keskmiselt on raiemaht tavalistes oludes aastas ca 20 miljonit tihumeetrit. Seda polegi nii vähe, kuigi Ukraina on tuntud pigem põllumajanduse kui metsanduse poolest. .
Ukrainas metsanduse kolledžeid, kus valmistatakse ette spetsialiste, ja on ka kõrgemad õppeasutused. „Amet pole nii populaarne, kui võiks olla, see on raske töö, kuig huvitav. Aga inimesi jagub ja tööd saab teha,“ selgitab Kalenichenko. Ta teab, et päris palju ukrainlasi töötab ka Eesti metsanduses - viimase OSKA uuringu järgi on metsanduse oskustööliste hulgas 20,3% võõrtööjõudu, enamus neist ukrainlased - kuid isiklikult ta neist kedagi ei tunne.
Ka Ukrainas leidub Kalenichenko sõnul neid, kes räägivad, et metsa raiuda ei tohi, aga samas tahavad, et mööbel, aknad ja uksed oleks puust. „Selline dissonants. Aga sellest tuleb aru saada ja metsandusele läheneda mitte emotsioonipõhiselt, vaid professionaalselt - nagu igale ametile.“
