Raiesport on ilmselt üks väheseid alasid, kus kohtunikke on rohkem kui võistlejaid. Iga palgi juures, mida võistleja erinevate alade juures saagima hakkab, askeldab nii enne kui pärast sooritust oma 5-6 kohtunikku. Nad selgitavad, mida nad seal teevad ja miks.
Peakohtunik Arno Skuin kinnitab, et tunde järgi ei hinnata midagi, kõik on mõõdetav nii ajas, millimeetrites kui kraadides.
Tehnilistel aladel lõigatakse palkidest seibe. Kombineeritud järkamises on notid jalgade peal ja maapinnaga kaldu, üks ühte, teine teistpidi 7 kraadi. Madalam ots 40 ja kõrgem 70 cm maast. Võistleja peab lõikma alt üles ja ülevalt alla, et saada ketas kokku, lõige peab olema palgi suhtes 90 kraadi. Kraadid mõõdetakse neljast nurgast ära ja ka kokkulõike suurus millimeetrites - mida vähem, seda parem. Kirja pannakse ka aeg. Idee on selles, et kui mesatööl järgata palki, siis valelt poolt puule lähenedes tekivad pinged ja saag võib kinni jääda.
Teine harjutus on täpsussaagimine, kus on palgid pandud täpselt maapinnaga paralleelselt, loodi. Palgi alla on asetatud 3 cm paksuselt, meetri pikkuselt ja 20 cm laiuselt saepuru, et võistleja ei näeks palgi all olevat alusplaati - ta peab palgist läbi lõikama nii sügavalt, kui julgeb, aga ei tohi saega plaati puutuda. Võistlejad on osavad ja julgevad lõigata umbes millimeetrini. Kes lõikab alusplaati sisse, kaotab karistuspunktidega.
Samuti mõõdetakse kolmest küljest nurgad. See harjutus imiteerib olukorda, kui metsas on puu langtenud otse vastu maad, see on vaja parajateks juppideks järgata ilma, et saag läheks mulda või kivisse, mis selle all on.
Laasimiseks tehakse 6-meetrise paku peale kõigile täpselt ühtemoodi 30 treitud oksa. Iga oksamännase vahe on 43,75 cm. Nende täpne asetus antakse võistlejatele pool aastat ette teada, kõik hakkavad samasuguse puuga harjutama. Laasimine käib kiiruse peale, oksatüügas võib pool sentimeetrit puidust kõrgem olla ja sisse lõigata võib samapalju, siis ei saa veel karistuspunkte. „Laasimist on rahval väga huvitav vaadata, korraga teeb neli sportlast,“ ütleb peakohtunik.
Peale selle on oluline ohutus, ühtegi ala tehes ei tohi liikuda, kui saekett pöörleb. Kõigil võistlejail peab olema kiiver, sirm ehk visiir näo ees, kõrvaklapid. Langetamiskohtunikud räägivad, et kui puu hakkab langema, tuleb ka taganeda tuleb õigesse sektorisse, kus see on ohutu. Seda kõike kontrollitakse.
Kui võistluste ajal on kõva tuul, siis see mõjutab puu langemist ja võistlejad peavad sellega arvestama, aga päris suure tormiga muidugi võistlusi ei korraldata.
Ka langetamisel on kõik mõõdetav. Võistleja paneb langetustiku sinna maha, kuhu ta plaanib langeva puu sihtida. Kahel pool on abitikud, nende abil mõõdetakse langenud puu täpne kaugus tsentrisse. Iga sentimeeteer, mis tikust mööda läheb, on üks miinuspunkt.
Kontrollaeg on kolm minutit, mis sellest üle, annab miinuspunkte ja kui läheb üle 5 minuti, siis ei ole ala sooritatud. Tavaliselt teevad kõik alla 3 min, aga see ei ole määrav. Stiilipunkte eriti elegantsete liigutuste eest paraku kellelegi ei anta.
Langetatakse metsast toodud ja okstest puhtaks laasitud tüvesid, mõnd saab ka korduvkasutada. Ette on antud mõõdud, kuhu peab langetatav puu ära mahtuma. Puu kõrgus langemisnurka ei mõjuta, aga mahtuda tuleb 30-34 cm diameetri vahemikku 1 m kõrgusel. Kui mitmekordsel langetamisel mõõt väiksemaks jääb, tuleb uus mast võtta.
Kännu puhul on oluline langetussälk, pideriba, mis võib olla 25-35 mm lai ja nendevaheline kõrguste vahe 20-35 mm. Langetussälk tehakse kõigepealt puu sellele küljele, kuhu ta peaks kukkuma. Siis saetakse puu läbi tagantpoolt, nende kahe lõike vahele jääv kitsas riba ongi pideriba, mis murdub kergest lükkest puu enda raskuse tõttu. Kui vaja, võib kaasa aidata tagumisse lõikesse löödava kiiluga.
Peakohtunik Arno Skuin on antud hetkel ise metsatööst kaugel ja töötab elektrifirmas osakonnajuhataja, aga ta on lõpetanud Luua Metsanduskooli ja olnud seal ise 10 aastat õpetajana tööl. „Sealt ma selle raiespordipisiku külge sain,“ ütleb ta. Ise Skuin kunagi suurel võistlusel võistelnud ei ole, aga kooli tasemel koos treenitavate poistega on veidi selle alaga tegelenud. Alates 2000. aastast on ta organisatoorse poolega seotud, käesolev on tema teine MM eestis korraldada. Ka aastal 2006 oli ta peakohtunik.
Ka teiste alade kohtunikud Tarmo Ots, Ingemar Kaju ja Erik Rist, kes süsteemi selgitasid, on Luua kooli lõpetanud mehed ning kooli ajal raiespordiga tegelenud. Mõni neist on praegugi metsatööl, mõni mitte.
