Äkki kunsti juured asuvadki nõiduses, alates koopamaalinguist, mis soovivad reaalsust mõjutada, nõiduda...

Oletegi siis nõid või?

Iga kunstnik on nõid. Ka minu vanaema, kes tõi mu suitsusauna juurde, öeldes, et meie kultuur usub sõna väesse. Kui midagi ütleme, siis sellega ka midagi loome. Eriti tugev on sõna loitsuna – sõnadega ravitseti, hävitati, loodi. Looming, loomine ju midagi ütleb, muudab, nõiub.

Inimene, kes Eesti saunakultuurist midagi ei tea, võib „Savvusanna sõsaraid“ vaadates arvata, et eestlased on nõiarahvas, käivad alasti saunas posimas...

Nõiarahvas, kes kasutab sõna väge ja on loodusega kontaktis. Kui palju see on tegelikkus või rahvuslik müüt? Aga filmi linastuste järel küsitakse sauna väge otsides, et kuidas küll saaks Võromaale suitsusauna tulla. Samas olen kohanud Eestis inimesi, kes on elu jooksul vaid spaasaunas käinud, kus ei tohi paljas olla ega rääkida...

Saunad on teil vist tähtsuse järjekorras – esikohal suitsusaun ja kõige madalamal spaasaun.

Kõige erilisem on suitsusaun. Seda ei saa kätte valmistootena, vaid võtad selleks aega – kütad tunde, kannad vett... Tajud, et see saun on püha, on subjekt, keda teretada, kui sauna lähed. Saun on nii püha, et isegi kerisekivisid, mis enam ei tööta, ei visata ära. Need pannakse sauna taha ja nendega ravitsetakse. Suitsusaunas on sünnitatud, ravitsetud ja surnuid pestud...

Suitsusaunas on oma vägi. Aga tean peret, kes lõhkus endisaegse suitsusauna ära ja tegi vanadest palkidest püramiidi, sest seal olla energia sees... Valus vaadata! Nad ei mõistnud, et suitsusaunas on kogu vägi juba olemas.

Olete suitsusauna usku. Aga leidub „Savvusanna sõsaraid“ vaadanuid, kelle jaoks oli tegu poolteise tunni pikkuse pimedas ruumis halamisega tissi ja tussi näitamise saatel.

No ei olnud! Pöörasime palju tähelepanu sellele, et filmis ei oleks seksualiseeritud kehade näitamist. Tahtsime luua maailma, kus alastus ei ole füüsiline, vaid hingeline.