Sulbi suurlinna süda Aivar: „Teiste utsitamine on põhiline, ega ma ise peagi kõike tegema!“

Igipõline sulplane Aivar Rosenberg ei taha kuuldagi uhketest tiitlitest, mida külarahvas talle omistab: mitteametlik külavanem, küla mõistus ja süda. „Asukoha poolest küll, elan küla südames,“ tunnistab ta. Just seal aga toimuvadki kogukonda liitvad tegevused ja vilgas kultuurielu.

Võrumaal Sulbi külas on 78 elanikku, ja kui arvestada ka ümberkaudset rahvast, kes sinna kokku käib, on neid pea 250. Tavaline pisike küla, lähim kool ja pood 6 km kaugusel. Aivari Roosu talu asub Lõuna-Eesti maastikule omaselt „kausis“, ülal mäe otsas on talle kuuluv kunagine koolimaja ühes raamatukoguga, ürituste jaoks veel magasiait ja laululava.

Aivar, kel on kolm poega ja kuus lapselast, ei tegutse üksinda, kaasatud on ka abikaasa Maarika ja pojadki. Põhjust Sulpi kokku tulla on küllaga, näiteks on seal toimekas külateater, kus löövad kaasa Aivar ja ta noorem poeg Ivar. Vanas koolimajas juhendab Ivar judoringi, Maarika rahvatantsurühma, toimuvad ka joogatunnid ja pärimusring ning koos käib Sulbi ansambel Helin.

Aktiviste on muidugi väljaspoolgi perekonda, näiteks külateatri lavastaja Airika Saamo ja dirigent Triin Koch. Saamo mainib, et Aivar tahabki kõiges aidata, kuid mitte niivõrd ise esiplaanile tükkida.

„Teiste utsitamine on põhiline, ega ma ise ei peagi kõike tegema. Kui näen, et inimesed tahavad teha ja neil silmad säravad, siis see ongi kõige tähtsam, ega vägisi saa ühiskondlikke tegevusi peale sundida. Ja mõni vajab ikka tunnustust rohkem, see ei kuulukski mulle,“ mõtiskleb Aivar.

Jagub lapsi ja ajalugu

Koos käib ka Sulbi maarahva selts, kes planeerib nii meelt lahutavaid kui ka külaelu parandavaid tegevusi. Aivar räägib, et seltsi juhatuses vahetatakse teadlikult inimesi aeg-ajalt välja, et anda noortele võimalus kätt proovida. Praegu on külaseltsi staap vanas kohvikus, muidu käidi kokku koolimajja. Aga nagu Aivar naljaga ütleb, siis selle on aastaks okupeerinud ümberkaudsed lasteaialapsed.

„Kunagi 1960-ndatel käis selles koolimajas 160 õpilast, praegu on meie ruumides umbes 60 last, sest Sõmerpallu hakati ehitama uut lasteaeda ja vana läheb lammutamisele,“ selgitab ta.

Kui muidu kipuvad väiksed külad noortest tühjaks jooksma, siis Sulpi tuleb lastega peresid juurdegi. Küllap põhjus on muu hulgas just see, et siin kandis leidub tegevust. „Võib-olla oleme varsti valla kõige lasterikkam piirkond,“ loodab Aivar.

Vana koolimaja pole küll kerge üleval pidada, kuid see annab palju võimalusi. Rosenbergid pakuvad seal muul ajal ka majutust ja kooli aulas toimuvad külateatri etendused. Magasiaidas saab aga korraldada pulmi ja juubelipidusid, või kui külarahvas parajasti laululaval prallet peab ja vihma kätte jääb, siis kolivad nad sinna üle.

Aivari suur tegu

Kuna Sulbi kool pandi 2003. aastal kinni, ostis Aivar oksjonilt koolimaja ära, et see jääks ikka kogukonnale. Kuna läheduses rahva- ega kultuurimaja pole, on see oluline koht, kus pakkuda kogukonnale huvitegevust – muidu peaks selleks ju linna sõitma. Niisamuti pakuvad magasiait ja Aivari ehitatud laululava külarahvale võimalust traditsioonilisteks üritusteks kokku tulla.

„Meil on nii suur mure kaelast ära tänu sellele, et koolimaja sai ikkagi oma inimeste kätesse ning Aivar lubab sinna kõiki piirkonna elanikke põhimõtteliselt tasuta oma üritusi ja kogukonna sündmusi pidama,“ ütleb Sulbi külateatri juht ja lavastaja Airika Saamo.

Tema sõnutsi on Sulbi küla Aivari elutöö ning suuresti just tänu temale on sellest saanud silmapaistev küla ja kokkuhoidev kogukond, kust ei minda ära, vaid kuhu tullakse tagasi.

„Kõik pulmad, mis siin on Eesti vabariigi ajast saati peetud, ükski paar neist ei ole lahku läinud!“ teab Aivar rääkida. Huvitavaid fakte puistab ta üldse nagu varrukast, sest on kodukoha ajalugu uurinud ja säilitab raamatukogus pilte, milline kodukant kunagi välja nägi.

„Siin oli kunagi hiiepaik ja päris algne kool,“ osutab ta küla laululava poole. „Otsisime taga hiie püha kivi. Eelmisel aastal lõi ürask siia metsa sisse, tegime raiet ja kopamees võttis juhuslikult ühest mülkast kivi välja. Nüüd on igasugused mehed käinud seda tudeerimas ja tuleb välja, et see ongi ehtne,“ räägib ta.

Nüüd on plaanis hiis taastada.

Airika Saamo märgib samuti, et küla ajaloo kogumine on Aivari suur kirg ja ta üritab säilitada absoluutselt kõike, mis piirkonda puudutab. Eriti seetõttu, et nende endise valla arhiiv, mis asus algses koolimajas, põles koos hoonega maani maha.

„Meil ei ole oma piirkonna kohta Eesti vabariigi algusaegset materjali eriti kuskilt saada, aga Aivar istub kasvõi öö läbi üleval, et kätte saada näiteks osta.ee-sse müüki pandud postkaart, kus on peal faktid meie küla kohta – et taastada seda lugu, mida meil praktiliselt pole,“ lisab Saamo.

Mitu tuhat külalist

Vähemalt kahel korral aastas saab Sulbist suurlinn, nagu kohalikud ütlevad. Jaanipäev on muidugi iga aktiivse kogukonna suurüritus, kuid mitte igal pool pole jaanipidu temaatiline.

„Sel aastal on miljonäride jaanipidu, peab tulema limusiiniga ja korralikes miljonäririietes,“ ütleb Aivar muheledes. Jaanipäeval on peetud ka hoopiski vastlaid ja jõule, kõik on pööratud pahupidi.

„Meil on ka oma sõjavägi – tank, lennuk, allveelaev. Töömehed ehitavad jaanideks mingi atraktsiooni, millega rammumehed saavad jõudu katsuda, ja pärast säilitame need lastele mängimiseks.“ Needsamad masinad on jõe ääres Aivari talu maadel senimaani.

Kuna jaanipäeval mängib tantsuks bänd, on üritus meelitanud muidu 70-pealisse külla tuhatkond inimest. Teine suurlinna traditsioon on Sulbi mihklilaat, mis toob sinna samuti kilomeetrite pikkuse autokolonni.

„Alguses oli see mõeldud väikese käsitöölaadana, nagu on Sulbis toimunud juba eelmise sajandi algusest saati. Aga tänaseks on see kasvanud umbes 7000 külastajaga laadaks. See on meile endale ka üllatuseks,“ sõnab Aivar.

Ja ega siis suurlinnal puudu oma lipp ja hümn! Aivar räägib nüüdseks lahkunud Sulbi küla raudvarast Jaan Reimanist, kelle mängimise järgi on viis üles kirjutatud ja sellele kooriseade tehtud. Hümni laulavad sulplased nii jaanipäeval, laadalippu heisates kui ka Triin Kochi laulukoori päevadel.

Naaber hoiab naabrit

Kuigi Aivar päris iga asja korralduses liidrirolli ei haara, toetab ta ikka nõu ja jõuga, ning mis peamine: tal on maad ja hooneid, põllumehena ka masinapark ja töötajad. Seega on ka võimalust ja tahtmist kogukonda toetada. „Ega kinnisvara polegi nii tähtis, aga meil on inimesed, kes tahavad midagi teha, see on minu arust palju tähtsam. Meil on küll kohti, kus olla ja inimestel tegevust,“ arvab ta.

Pole ka ime, et Maalehe külaskäigu ajal tema telefon tihtilugu heliseb ja mõni vastu tulnud inimene tahab paar sõna vahetada. Tema sõna maksab ja sel on veelgi põhjuseid.

„Meil on siin ürgorus tuultekoridor ja 2019. aastal viis torm ühel kortermajal katuse pealt. Ükski pank neile laenu ei andnud ja siis panin ise sinna uue katuse peale. Too oli selline hull asi, teist korda enam ei võtaks ette. Aga nüüd on inimestel katus pea kohal, väikeste lastega peredel,“ räägib Aivar möödaminnes.

Kui Sulbis ühest hoonest teise käime, hakkab silma, et suurt võtmekimpu ta kaasas ei tassi. Pigem on uksed rahvale avatud, tahad siis vanas kohvikus piljardit mängida või koolimajja kiigata. Kohalikud seda usaldust üldiselt ei kuritarvita. Usaldust jagub neiltki, kel on külas näiteks suvekodud. Kui ikka signalisatsioon peale läheb, palutakse just Aivaril vaatama minna.

„See on muidugi harjumatu, et küla keskel on uksed lahti, aga meil on pikka aega niimoodi olnud. Naaber vaatab naabri järele ja inimesed kohe helistavad, kui kuskil on kahtlane auto. See info tuleb kohe mulle, ja kui olen kuskil koosolekul, saadan poistele edasi. Kui keegi loeb lehest ja proovima tuleb, siis kindlasti nad vahele ka jäävad,“ lisab ta.

Maalehe konkurss „Kogukonna hing 2023“

Teist aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad elu Eestis edasi oma kogukonnas tegutsedes.

Žürii valis ligi 200 esitatud kandidaadi hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.

Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.