Elame maailmas, kus kõik meie teod on justkui avalikud ja kõigile näha, meie elud teiste hinnata. Kas see, kes paistab millegagi silma ja on ära teeninud kiidusõnad või autasu, on ikka seda väärt?
Kui kõige õigema eestlase valimisel on alguses miljon kandidaati, siis lõpuks ei jääks tõenäoliselt ühtegi alles. Kellel on silmad valet värvi, kel peenrad rohtu täis, kolmandal lapsed kasvatamatud, neljas naabrimehega tülis.
See viimane asjaolu võib muidugi, kui järele mõelda, hoopis kasuks tulla, sest kõrvaltalust on teist eestlast ju kõige lähem eineks võtta, seega sobib kuvandisse küll.
Varsti ei julgeta enam kedagi mitte millegi eest tunnustada, sest äkki tuleb välja mõni pärjatu (varjatud) puudus ja siis on nii valijad kui ka valitu rokaga koos. Kahjuks ei ole neid näiteid vaja kaugelt otsida, minagi olen viimase kuu jooksul pettunud päris mitmes inimeses.
Kuidagi kipub ikka ununema, et mis kord laulu sisse pandud, seda on sealt välja võtta pea võimatu.
Arvamuse avaldamine on iga inimese õigus ja vähe on neid, kes seda kasvõi natukenegi ei kasuta. Ja see on hea, et me julgeme ja tahame arvata. Iseasi on, kas teha seda kusagil poolsalaja (seltskonnas, kus sa eeldad, et kuuljad mõtlevad sinuga sarnaselt ja need, kelle kohta arvamust avaldad, ei saa teadagi) või siis avalikult, kõigi kuuldes. Viimasel puhul võib juhtuda, et need, kes sinu seisukohta ei jaga, saavad ka sinu arvamuse kohta midagi arvata.
Kuidagi kipub ikka ununema, et mis kord laulu sisse pandud, seda on sealt välja võtta pea võimatu.
Millal keegi täiesti võõras teile midagi ilusat ütles? Maalehe eakate päeval Eesti Rahva Muuseumis mainis üks vanem naine tagasihoidlikult naeratades, et mul on ilus seelik. „Ja see ei ole ainult minu arvamine, paljud vaatavad teid sellise pilguga,“ kinnitas ta.
Ausõna, need kaks lauset tõid mulle veel nädal aega hiljem naeratuse näole.
