Tapiku kogukonna hing: mulle öeldi, et oi, arvasime küll, et lähed siit ära ega jää Tapikule hallitama
„Kui ühtmoodi ei saa, saab teistmoodi. Ja kui nii ka ei saa, siis tuleb ise teha,“ sõnastab oma elu- ja tegutsemisfilosoofia Hiie Nugis Jõgevamaalt Tapiku külast.
„Olen sõbrad-tuttavad ja pere täitsa ära tüüdanud. Sest nad teavad, et ma kogu aeg tahan midagi. Ja ma tõesti tahan. Kas või nõu! Kiusan ka raamatukogu külastajaid vahel. Et keda me kutsuks esinema,“ räägib Hiie Nugis (49), säde silmis.
Muidugi ei pahanda keegi, kui neile läheneb Hiie sooviga asju arutada. Sest paljuski just tema olemasolu, lahke olek ja tegutsemisind on toonud uue hingamise siia Eesti keskele, Põltsamaa vallas asuvasse Tapiku külakesse.
Kohalike sõnul on Hiie küla haldjahing, kes hoiab külaelu käimas. Tema eestvedamisel on paik eesrindlik ja toimekas.
Kõpitsetakse hoolega külamaja, korraldatakse külapäevi ja teemaõhtuid. Ja siis see kuulus kõrvitsapäev, kuhu tulevad kohale noored ja vanad kõrvitsasõbrad üle kogu maa.
Kõrvits siin ja kõrvits seal
Sel aastal kuulutati Tapiku külade piirkond Jõgevamaa aasta külaks 2022. Ja kui Hiie koos teiste naistega siis kingiks saadud klaasist kõrvitsaga naasis, rullis rahvas külamaja ukse ees pidulikult lahti punase kaltsuvaiba.
Kõrvits on selles külas väga oluline. Kõrvitsapäev, mis on sümbioos halloween’ist ja hõimupäevast, sai alguse sellest, et kõrvitsaid jäi üle ega olnud kuhugi panna, nendega ei osanud enam keegi miskit peale hakata. Tuldi kokku, igaüks sai kõrvitsa nina ette. Pakuti maitsvaid roogi, kõikides kõrvits sees.
Nüüdseks on siililegi selge, et pole toitu, kuhu kõrvits ei passiks. Ega silma, mida latern ei rõõmustaks. Kui lapsed, keeleots suurnurgas, vilju uuristavad; vanemad kõrvitsajäätist mekivad, siis kakerdab kohapeal ringi ja hoiab meeleolu üks suur kõrvits. Ehk siis kõrvitsakostüümis maskott.
Ka Hiie rohelisel pluusil ilutseb kõrvits, selline naerusuine. Küla logokski on kõrvits. Taheti ka lipule see kogukas ja väärtuslik köögivili panna, aga siis mõeldi, et eks ole siin muudki kui kõrvitsaid. Pandi siis kõrvitsaõis, sümboliseerimaks tulevikku – ilusat, viljakat, helget. Ühtlasi kasutab Hiie võimalust ja palub panna lehte: kõrvitsapäev toimub sel aastal 7. oktoobril, kõik on oodatud.
Hiie on siin kandis sündinud ja kasvanud. Mehe leidis siit, töö ja kutsumusegi. „Mulle öeldi, et oi, sinu kohta, Hiie, arvasime küll, et lähed siit ära ega jää Tapikule hallitama. Ma ei ole siit kunagi ära tahtnud,“ ütleb ta. Hiie rõhutab, et temal ei ole nii, et „peab“ midagi tegema, ta „tahab“ teha.
Neli korda nädalas saab Hiie kätte Põltsamaa raamatukogu Tapiku teeninduspunktist. Kunagisest mõisa abihoonest said nõukaajal korterid, nüüd on hoone ühel pool raamatukogu, teisel pool korda sätitud ruumid Tapiku külade seltsi tegevuste tarvis.
Hiie näitab, et hoones on ära tehtud päris palju: põrandad betoonitud, seinad krohvitud. Talvel köetakse puudega ahju, kuigi on ka õhksoojuspump. „Maja renoveerisime poliitilise katuseraha abil, saime lae- ja seinasoojustuse. Mõte peab olema, siis tulevad ka teod järele.“ Kõiki ruume ei ole veel jõutud korda teha, kuid Hiiel on plaanis asi korda ajada ja sisse seada näiteks külaliskorterid.
Nüüd, kus Hiie on külade seltsi nimel kirjutanud projekte ja taotlenud raha, võtab elamine aina rohkem ilmet. Aga Hiiele on pinnuks silmas külaseltsi maja kõrval asuv lagunev hoone, mida valvab muinsuskaitse valvas pilk ja tuleb konserveerida, mitte lammutada.
Raha on probleem nagu ikka. Eriti siis, kui seda pole. „Mõtteid on, aga raha mitte,“ lausub Hiie rõõmsalt sellise näoga, et saab ka ilma hakkama. Ja eks ongi saadud.
Teist aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad elu Eestis edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 200 esitatud kandidaadi hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
Lugemisvara, inimesed ja melu
Raamatukogupunkt on küla süda. Koht, kus kõik saavad kokku. Eks kardab juhataja Hiiegi, kuidas raha jagub ja ega punkti suleta nagu paljusid teisi haruraamatukogusid. Rahvas aga loeb, ja loeb aplalt.
Mida siis loetakse? Ajaloolisi ja tõsielulisi raamatuid, teab Hiie kohe sirgelt öelda. Armastusromaanid, elulooraamatud. Inimesed teavad täpselt, mida tahavad, ja kohe, kui reklaami on nähtud, tõmmatakse Hiiele traati: ole hea, pane mind järjekorda!
„Enamiku, mida tellin, loen ise läbi. Siis tean soovitada.“
Ja ei ole nii, et haarad raamatu ja paned leekima. Ikka istutakse ja räägitakse juttu, juuakse kohvi. Esinemas on käinud igasuguseid külalisi.
Praegu on Hiiel käed-jalad tööd täis, ta plaanitseb 8. juulil toimuvat külapäeva. „Kogume ajaloolisi pilte, meenutusi Tapiku küla, mõisa ja kooli kohta,“ sõnab ta. Tulevad kohvikud, esineja, melu.
Paljusid külasid enam ei olegi alles. „Näiteks Tampsi küla. Seal olid tugevad talud, aga küüditati... Tapiku südames elab 30 inimest, külade piirkonnas on umbes 150 inimest.“ Paljud, lisab ta, on aga isatallu tagasi tulnud. „Elu läheb edasi. Ei ole nii, et kõik sureb välja.“
Hiie käib ka kohalikke eakaid aitamas. Viib raamatuid, mõõdab veresuhkrut, jälgib rohtude võtmist. Toob puud tuppa, vee. Ja kuulab. „Olen usaldusisik,“ märgib Hiie. Ta nendib, et neil kõigil on üks soov: tervist tahaks tagasi, küll siis elaks ja oleks.
Mida arvab Hiie sellest, et kogukond pani ta Maalehe kogukonna hinge võistlusele kirja?
„Ma ei oska ennast kiita. Aga usun, et olen see, kes ühendab eri vaatega ja oskustega inimesi. Olen pigem pingete maandaja kui sädeinimene,“ arvab ta naeratades, „sest kui on palju käredaid inimesi ja palju ideid ka, siis mingit sädet olla ei saa. See oleks tuleohtlik!“
Kui kohvid rüübatud, suitsulatikas söödud, saab Maaleht võtta istet külamaja päikeseküllases hoovis. Murus kasvavad maarjalilled, taamal põristab keegi traktoriga. Värskelt niidetud muru. Külaseltsi ukse kohal õõtsub tuulekell – kingitus üle-eelmisel aastal aasta küla tiitli pälvinud Avinurmelt. Nartsissid lõhnavad, tulbid punetavad.
On külakiik, istumiskohad, lava. Lastele ronimisatraktsioonid. On lõkkeplats, istumiseks mõeldud pakud ümber tuleaseme. Eelmisel ja üle-eelmisel aastal saadi palju abi kaasava eelarve kaudu, õuele on selle raha eest tulemas puust piraadilaev ja kuur-aiamajakesed.
„Mul on siin kõik abiks. Isegi siis, kui ei saa, ei ole aega, ei ole tervist... ikka tullakse appi. Kõigile leiame jõukohase töö. Aga eks ta ole, kõigil on kiire. Öeldakse, et tuleb aega võtta, tuleb pilvi vaadata. Aga tead, minul ei ole aega pilvi vaadata, ma vaatan maha. Mul on kõik maas: mu lilled, muru ja kõrvitsad.“
