Kääpa kogukonna vedur Annika Oras: algul kuulsin sageli, et siin väikses külas ei saagi midagi teha
„Mina teen asju siis, kui liblikad on kõhus, vastu tahtmist pole mõtet punnida,“ räägib Jõgevamaa Kääpa kogukonna hing Annika Oras.
Kui Kääpal midagi toimub, on Annika Oras sageli algatajate seas. Olgu tegu siis laada, koristustalgute, kohvikutepäeva, tantsupeo, mardipäeva-kadripäeva tähistamise, küla arendusprojekti koostamise või kanuumatkaga Kääpa jõel.
SA Kalevipoja Koda juhina on ta paljude piirkonnas toimuvate sündmuste südames. Sihtasutuse hooleks on muuseum, rahvamaja ja seikluspark, mis kõik asuvad keset küla. Annikast sai selle juht viis aastat tagasi. Kolme aasta eest uuendatud Kalevipoja muuseum on Kääpa uhkus.
Kunagisest koolimajast on saanud haridustempel, mille haare on kõvasti suurem kui Kääpa küla. Kogukond on rahul, et koolimaja ei jäänud tühjalt seisma, sest muidu seda maja ehk enam alles ei olekski.
„Mul polnud viie lapse emana üldse plaanis palgatööle minna, aga „liblikad tulid kõhtu“ ja siin ma nüüd olen. Meie ülesanne on teha Kalevipojaga seonduv külalistele võimalikult atraktiivseks, sest mida rohkem neid käib, seda enam tekib ressurssi, millega kohalike elu võimalusterohkemaks muuta.“
Kogukonnatunne ei teki iseenesest
On raske vahet teha, kus lõpeb Annika päevatöö ja algab vabatahtlik tegevus, sest paljud asjad saavad tehtud otsesemalt või kaudsemalt kogukonna hüvanguks. Näiteks kuuendat aastat toimuv iganädalane Kääpa OTT ehk Otse Tootjalt Tarbijale taluturg: igal neljapäeval tullakse Kalevipoja Koja esisele platsile kokku, talvisel ajal on letid rahvamajas.
Vahva kogukondliku tegevusena on Kääpa rahvale meelde jäänud raamatukogu kolimine Kalevipoja muuseumist pea kilomeetri kaugusele endisesse vallamajja. Kalevipoja Koja juht oli sealgi eestvedaja, kutsudes kokku inimketi, kes raamatuid käest kätte andes need uude asukohta liigutas.
Annika juhib tähelepanu lillepeenardele muuseumi ees. Need valmisid koostöös Tartu Botaanikaaias töötava Kääpa küla elanikuga, kes mõtles välja, mida istutada ja vajalikud lilled hankis muuseumirahvas.
Kogukonnatunne ei teki iseenesest, sellega on Kääpa „aktiiv“ aastaid vaeva näinud. Toimus näiteks rahvamajas mingi üritus, kuulutusel oli kirjas, et kõik on oodatud, aga kohale ilmus väga vähe inimesi.
Nüüd on mindud seda teed, et kutsutakse kindel sihtrühm ja tegevusedki seatakse selle mõttega, mis just neile meeldivad. Nii on toimunud näiteks kaks naisteõhtut ja meesteõhtu. Annika sõnul küsiti otse, mis inimesi tegelikult huvitab, esimesel naisteõhtul näiteks said kõik oma soovid tahvlile kirja panna.
„Taheti veinikoolitust, toidukoolitust, meigikoolitust, aga ka näiteks sõita bussiga Tartusse ööklubisse. Eks me vaikselt neid soove teostame, meigi ja soengu tegemine koos fotosessiooniga oli juba ära, kokteili ja suupistete koolitus ka.“
Kui külas on suurem pidu, siis rahvamajas. Kui naiste- ja meesteõhtud, siis muuseumis. Majarahvas teeb ja korraldab. Eakate seltsing koguneb kord siin, kord seal. Kõiki kohvikutepäevi ja laatasid, koolitusi ja töötubasid ei jõua kokku lugedagi.
Seejuures elab piirkonnas alla 200 inimese. Kogukond on oma ettevõtmised osanud suureks teha ja Annikal on selles oma osa. „Ega mina üksinda midagi ei tee, tuleb ikka hea punt kokku saada. Peaasi on inimesi oma ideedega kaasa haarata, siis hakkab midagi juhtuma,“ arutleb ta ise tagasihoidlikult.
Kogukondlikku vaimu on vaja ka muudes asjades, näiteks osaleb Kääpa rahvas „Arukate külade arenguprogrammis“. Annika on sealgi pundis, küla arengustrateegia peamised suunad on noorte perede heaolu, kogukonna koostöö ja noorte ettevõtlikkusele kaasa aitamine.
See viimane on tal kohe päris südameasi. „Kui me tahame, et noored tuleksid ja jääksid maale elama, siis peab seal olema ka midagi teha. Mullu võitsime Jõgevamaa loometalgud ja 2000eurose stardikapitaliga avasime suvel muuseumi juures noortekohviku.
Meie slogan'iks oli, et Jõgevamaa suurima poisi, Kalevipoja juures saab maakonna väiksemaid pannkooke. Kohviku tegevusse panustas seitse 13–15 aastast noort, kes on tänavugi hakkamas ja huvilisi on veel. Kui kool lõpeb, läheb jälle lahti,“ kirjeldab Annika lähemaid plaane.
„Kui me tahame, et noored tuleksid ja jääksid maale elama, siis peab seal olema ka midagi teha.“
Järgmine samm on toetada õpilasfirmade asutamist. Küla tegemistes ei löö seejuures kaasa ainult kohalikud noored – näiteks seikluspargis on mitu suve töötanud kaks pealinna neidu, kes ühendavad Kääpal vanaema juures suvitamise taskuraha teenimisega.
Kuulsime alguses ikka, et ei-ei-ei-ei
Annika viis tütart, kelle seas kaks paari kaksikuid, löövad jõudumööda ettevõtmistes kaasa. Töökasvatuse mõttes soovitab ta sellist lähenemist kõigile lapsevanematele. Peamiselt on tüdrukud seotud kohvikutega, nii küpsetamise kui teeninduse poolelt, ja nurinat pole nende suust veel kuulda olnud. Toetab ka abikaasa Kaarel – oma isikliku hobi, kiirendusvõistluste korraldamise kõrvalt.
Ega kogukonna vedur ilma perekonna toetuseta kuigi kaugele sõidakski. Seda enam et Annika pole kohalik – Kääpa kanti kolis perekond 14 aastat tagasi ning külarahva usalduse võitmiseks on läinud omajagu aega ja energiat. „Kuulsime alguses nii mõnegi asja peale, et ei-ei-ei-ei, siin väikeses külas see asi ei tööta, või et me oleme juba proovinud ja ei tulnud välja. Jõululaada kohvikus maksis koogitükk alguses kümme senti, kuigi selle valmistamisele võis kuluda euro. Selgitasime siis, et meie eesmärk on lastele raha koguda, mitte inimestele kingitusi teha,“ meenutab ta.
Ka laadaloosile sponsorite otsimise kohta arvati, et kohalikest ettevõtjatest piisab küll. Kui Annikal õnnestus saada toetust Tallinna firmadelt, olid kääpalased esiti täitsa pahviks löödud, et kust see veel tuli.
Kogukonna heaks töötamisel on jumet, sest noori inimesi tuleb Kääpale juurde. 12 aastat tagasi avatud lasteaed kipub kitsaks jääma ning kogukonna huvi on avada algkool. „Meie peas on palju lennukaid mõtteid, tegelikkuses võtavad need aega. Aga eks me pisitasa sammume, ja mida rohkem abilisi, seda kiiremini liikuma hakkame,“ nendib Annika.
Oma siiani suurimaks panuseks peab Kääpa kogukonna hing inimeste mõttemaailma muutmist. Et unistada tuleb suurelt, mis siis et elatakse väikeses külas, kus pole väga palju raha ega inimesi. See-eest on igaüks omaette väärtus, tuleb kõik pärlid üles leida ja ritta seada.
Teist aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad elu Eestis edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 200 esitatud kandidaadi hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
