Enne Maiet elati Karilatsis nagu külas ikka – igaüks omaette

Põlvamaal asuva Karilatsi külavanem Maie Asur on tõmmanud kahes vallas asuvas külas elu käima. Küpsetab legendaarseid lihapirukaid, aitab külaseltsile lahedate ürituste jaoks raha teenida, ja kui vaja, mängib ka luuajalgpalli!

Karilatsi külaelanikke hoiab hoogsas liikumises külaselts, mille tegevust on 2007. aastast vedanud just Maie. Enne seda elati külas nagu ikka – igaüks pigem omaette ning ühistegevusi polnud, meenutab seltsi liige Kristi Käo. Kui tegutsema asus Maie, hakkasid aga asjad liikuma ja inimesed sõbrunema.

„Meil ei kehti see, et naaber ei tunne naabrit ja üksteist ei aidata, kuid teist sellist aktivisti külas pole. Ta kaasab inimesi seltsi tegevustesse mängleva kergusega, oskab seltskonda käivitada nii, et igaühel on oma kohustused ning kõik sujub hästi. Ja alati lööb ka ise kaasa – kui meil oli hiljuti külaplatsil volbripidu, siis mängis koos meiega luuajalgpalli!“ iseloomustab Käo.

Kiidetu ise muidugi möönab, et ega ilma meeskonnata saaks midagi teha. Ja peab olema ka soodne pinnas, kus kõiksugu põnevat korraldada.

„Meil on siin tegusad inimesed, kõik käivad muidugi tööl ega taha võtta lisakohustust. Mina, kes ma olen kodune, saan külaseltsile pühenduda ja seda olengi teinud, et selts ikka elaks, see ongi kõige tähtsam,“ arvab Maie.

Toimekas proua elab juba aastaid ühe ürituse rütmist teise. Aasta algab külaseltsi aastapäevaga, siis tuleb tähistada vabariigi sünnipäeva koos talvise spordipäevaga, pidada talgupäeva, jaanipäeva jne. Juuli on rahulikum, kuid mõnel aastal on siis Põlvamaa suvemängud, kus Karilatsi rahvas on olnud nii osaleja kui ka korraldaja rollis.

„Augusti alguses on kodukohvikute päev ja selle järel ökofestival, kuhu oma küpsetisi müüma lähme. Iga suve lõpus on lastele väljasõit,“ jätkab Maie loetelu. Tema eesmärk külaelu korraldamisel on, et igaüks leiaks endale midagi huvitavat.

„Kui me midagi teeme, siis korralikult. Nii ei saa mõelda, et teeme ürituse ja jätan kõik lahtiseks, vaatame, kuidas kulgeb. Seda ma ei saa endale lubada, et üritus ei õnnestu, ja minu meelest pole kordagi nii läinud – teeme ikka nii, et ka ise rahul oleme!“ lisab Maie.

Maie suur tegu

Karilatsi külaselts asutati 2007. aasta jaanuaris ning asutajate sekka kuulus ka Maie.

„Selts on Maie hingeteema olnud kõik need aastad, mis oleme siin tegutsenud ning tema ongi selle mootoriks. Mis vähegi vaja, selle võtab tema südameasjaks – ja siis tuleb ära teha!“ räägib seltsi liige Kristi Käo.

Maie eestvedamisel soetas selts talukoha Metsaveere kinnistul, kuhu hakati looma külaplatsi. Talgutel lammutati vanad hooned ning renoveeriti kasutamiskõlblikud: grillikoda ja ait.

Praktiliselt ühe suvega valmis korralik avar külaplats. Kui poleks olnud Maiet, ei oleks arvatavasti ka külaseltsi ega -platsi, kus praegu toimuvad kõik olulisemad kogukonna üritused.

Nooruslik ja näitlejaandega küla

Karilatsi on muidu isevärki küla, mis asub ametlikult kahes vallas. Just Maie krundi juurest läheb Põlva ja Kanepi valla piir, Karilatsi on mõlemal pool.

„Põlva pool on inimesi rohkem, umbes 130, ja Kanepi poolel umbes 68,“ teab ta. Samas möönab, et vahepeal valmistab see ka peavalu, kui on vaja näiteks kaasava eelarve projekte kirjutada – need tuleb ju teha ühe valla piires ning teise elanikud ei saa siis hääletada.

Küll aga on kumbki vald Maie sõnul aidanud projektide kirjutamisel ja ürituste korraldamisel. Külarahvas ise vallapiire üle ei tähtsusta ning kokku käiakse ikka mõlemast vallast.

„Meil on nooruslikum küla, kuid pole ka väga noori – nemad lähevad veel õppima ja tulevad võib-olla ringiga tagasi. Liiklus Tartu, Võru, Põlva poole on hea, vahel ongi tunne, et tööl käiakse mujal ja kodus peamiselt magamas,“ iseloomustab külavanem. Noori peresid jagub samuti ning lapsi on Karilatsis 35.

Maie jutust on aru saada, et külaselts ei tee midagi niisama või seetõttu, et teised nõnda teevad. Nad on küll mujalgi käinud uurimas, mismoodi teised kogukonnad tegutsevad. Näiteks külateatri tegemist ei võetud aga seepärast ette, et läheduses on niigi Alle-Saija teatritalu ning Kiidjärvel tehakse „Ada“ etendust.

Karilatsi rahval on hoopis kolm põhilist leivanumbrit – küpsetamine, lühikesed sketšid ja playback show ehk tuntud artisti etteaste jäljendamine. Viimased kaks on nagunii paras teater! Lisaks on kolm elanikku ühinenud külabändiks, kes esineb peamiselt nende oma, kuid ka ümberkaudsetel üritustel.

„Playback show’d on meil olnud talveperioodil, kui igav hakkab – siis paneme paika mingi teema ja lood ja hakkame harjutama,“ selgitab Maie. Näiteks on korraldatud 1980ndate või 1990ndate teemapidusid, kus jäljendatakse sama ajastu artiste. „Mitte ainsalgi ei jätnud ka Maie kaasa löömata ning jäljendas alati rõõmuga mõnd tuntud artisti. Need peod peeti alati täismajale,“ kiidab ka Kristi Käo.

Nii on Maie esinenud näiteks nimekaim Maie Parrikuna ning Kihnu Virvena. „Eriti äge oli Voose küla 777. aastapäeval, kui ma Parrikut tegin, siis tuldi ja patsutati õlale, et tubli, Maie!“ muigab ta.

Selts on esinemas käinud ka sketšidega. „Need on lühikesed, kestavad umbes viis minutit ja neid on meil ikka hulgi, mille seast valida. Mõni kutsus oma sünnipäevale, jõulupeole või muule üritusele, kus neid näiteks muusika vaheaegadel etendasime,“ seletab Maie.

Kuulsad pirukad toovad tulu

Külanaiste suur huvi on ka küpsetamine ning esinedes ja kooke müües saab tegus rahvas seltsile tulu teenida. „Mulle meeldiks, kui me saaks asjade üle ise otsustada, raha annab selle võimaluse,“ nendib Maie.

Küpsetajate pundis on umbes 15 inimest, kes valmistavad kooke, pannkooke, pirukaid, salateid ja muud head-paremat ning müüvad neid laatadel ja kohvikutepäevadel. Maie ampluaa on põdraliharoad, mulgipuder ning lihapirukad, mis naabrinaise Kristi väitel on suisa legendaarsed.

„Ma ei jõua neid pirukaid kunagi nii palju teha, et neist isu täis saaks,“ tunnistab Maie. „Ma panen lihale sinki ka sisse, võib-olla teised ei tee seda ja tänapäeval nii väga ei küpsetata ka, mis teeb selle ehk eriliseks.“

Näiteks Postitee Pillerkaare üritusel ei saanud ta õieti osaledagi, sest küpsetas kodus muudkui pirukaid – need telliti ja osteti juba ette ära.

Mitu aastat on Karilatsi külaselts osalenud ka Põlvamaa kohvikutepäevadel. Kohvik pannakse püsti Maie terrassil. Ja see pole niisama müügilett, vaid kliendid juhatatakse ikka istuma, võetakse tellimus ja kantakse see lauda.

„Sel aastal [5.–6. augustil] teeme kohviku vist külaplatsile, seal on palju ruumi lastele ja viime batuudi ka sinna. Tööd ja vaeva sellega on, aga kuna naised tahavad seda koos teha, siis miks mitte,“ lisab Maie.

Kui naised teenivad maitsvate roogadega seltsile tulu, siis muidugi on ka tegevusi, mis raha välja viivad. Kuna külaplats, kus toimub vilgas külaelu, on umbes 1,5 ha suurune, on paras töö seda murutraktoritega niita. Kütust kulub palju ning eks see niitmine ole ju üks igasuvine nuhtlus. Maie paneb aga kokku niitmistoimkonna, kes tõesti igal nädalal käib ja töö vastu vaidlemata ära teeb.

„Räägin kõigiga läbi ja panen graafiku paika, rohkem midagi kontrollima ei pea. Kõik on sõnapidajad, ei jäeta tegemata või tulemata,“ kiidab külavanem. Aega veeta tahavad ju külaplatsil kõik ning nii tuleb midagi ka vastu anda.

Kohtume Maie köögis!

Maie on samas mõelnud küll, et mis oleks, kui saaks külaplatsile tulla lihtsalt niisama nagu külaline, mitte eelnevalt hulka asju planeerida, organiseerida, küpsetada. Või et las teevad ja korraldavad rohkem nooremad inimesed, aga nemad võtavad teda ikka kui omasugust, kellelt oodataksegi eestvedamist ja kaasalöömist.

„Tunnen küll end kogukonna hingena. Külaelanikud räägivadki, et kui mina midagi ütlen, siis nii ka tehakse, ilma et peaks üle rääkima,“ arvab ta. Samas ei peeta Maiet muidugi kamandajaks, vaid soojaks ja rõõmsameelseks kogukonna mootoriks.

Üks asi on tal küll pikalt hingel – külamaja, kuhu ühiselt kokku käia. Mõnel pool on ikka raamatukogu või endine poodki, külaselts käib aga asju arutamas Maie köögis. Enne laadale minekut toimetab igaüks oma köögis ahjuga, mida ise kõige paremini tunneb, aga näiteks toidukoolitused naistele on läbi viidud ikka Maie juures.

Külaplatsil on küll grillikoda ja väike palkait, kuid see pole päris see. Maie ütleb, et tema kodu on kõigile avatud ning teisedki on harjunud sinna kokku käima. Aga samas on vastutust ka palju, sest tema juures hoiustatakse seltsile kuuluvat kraami. Ka küpsetiste müügi tarvis tuleb temal järge pidada, kas kõik nõud, sildid, linikud ja muu kraam saab kaasa.

Seega ... oleks ikka see päris oma külamaja! „Vaatasime, et Leedus toodetakse maja moodi karavane, kus olekski kaks tuba ja mida saaks kütta. Külaplatsil on meil elekter ka ja rohkem polekski vaja,“ mõtiskleb ta.

„Kogukonna hing 2023“

Teist aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad elu Eestis edasi oma kogukonnas tegutsedes.

Žürii valis ligi 200 esitatud kandidaadi hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.

Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.