Olav Karulin muutis kesk Vana-Pärnut laiutanud prügimäe haljendavaks oaasiks. Ja mitte ainult!
(13)Lahmakas plats keset Vana-Pärnut oli nõukaajal prügimägi. Nüüd – haljendav oaas. „Peasüüdlane“ ses metamorfoosis on Olav Karulin. „Ööd läbi istusin Facebookis. Aina turundasin. Viski kõrval.“
Käed seljal kõnnib Olav Karulin mööda platsi. Räägib, mis oli. Ja sellest, mis on, ning mis saama hakkab. „Välijõusaali saame KOPi (kohaliku omaalgatuse programmi – toim) abil välja vahetada. Paigaldame augustis, sest praegu on terve Kesk 22a platsi projekteerimine ja ehitusloa väljastamine pooleli.“
Ja lisab üsna endastmõistetaval toonil, et madalseikluspark on ju samuti siia tulemas, juhuks kui ajakirjanik ei loe aktiivselt Vana-Pärnu Linnaosa Facebooki-lehte, mida ta veab MTÜ Vana-Pärnu Kogukond nimel ja jaoks.
„Pargipingid, pinksilaud, kossuväljak...“ loetleb Olav asju, mis kõik siia keskväljakule kokku tulevad.
Niisugune on visioon, millest osa juba tõelisuseks saanud.
Muide, madalseikluspark võideti linna korraldatud kaasava eelarve raames. Hääletamise nimel – et kõik ikka oma kliki ära teeks ja võit Vana-Pärnusse tuleks – panustas Olav tõsiselt.
„Ööd läbi istusin Facebookis. Aina turundasin. Viski kõrval,“ räägib ta naerdes. „Sõimasin kõiki, et mis te passite, minge hääletama. Miks ei ole hääletatud? Kurat, kus on hääled? Hommikul tegin silmad lahti ja vaatasin õudusega, mida on kokku saanud kirjutada. Kustutasin siis kähku ära.“
Hääled tulid kokku ja kant saab ägeda raja. „Tegime Pärnu rekordi,“ kiidab ta.
Mis ta ise sellest turundamisest saab? „Pohmaka.“ Ja naerab mürinal. Aga ükskord sai kolm suitsukala ka.
„Tead, sellest, kuidas kohalik omavalitsus ja kogukond omavahel läbi peaks saama, kirjutan ma ükspäev raamatu. Paldiskis ja Elvas näiteks on nii, et seal on kogukonna komisjon. Meil ei ole, aga peaks olema. Mis mõttega jookseb elanik oma murega ametniku juurde, kui oleks ju olemas kogukonna esindaja, kes ideed kokku kogub ja läheb neid välja rääkima.“
Grillinurk ja peokoht lastele
Platsi ääristavad lopsakad sirelid, männid ja pajupuud. Olav seisab selle keskel ja räägib pikalt, kuidas „raha on nii palju taotletud ja saadud, et hakka ainult pihta, aga asi seisab projektide taga“, ning kirjeldab järgmisi samme, mida tuleb astuda selleks, et ühel päeval õnnestuks MTÜ-l siia püsti panna majake – „hea kooskäimise koht, vihm ei sega“; grillinurk – „et lapsed saaks tasuta sünnipäevi pidada“; ja korralik kemps – „ei tule tasuta, see distsiplineerib“.
See hiiglaslik pind on tegelikult nõukaaegne prügimägi, teatab ta ning näitab meile platsi ühes nurgas asuvat peenrakest, kus maasikataimede vahelt piiluvad välja klaasikillud ja mingi suvaline praht. Seda tuleb maa seest ropult välja.
„Näe, ja siin on silt ka, kes on platsi ilme parandamisele kaasa aidanud. Vaata, nende KOPi toetustega on nii, et kui tahad raha, siis peab kohalik ka veidi toetama. Meil on sellega kõik korras.“
Ja siis. „No ja vaata nüüd siia,“ osutab kettagolfi korvidele, mille juures on mitu kollast ketast. „Siin ei varasta keegi midagi. Rüüstamist ei ole meil üldse, kassidki ei julge siia vetsu tulla.“
Näitab võrguplatsi, mille liiv on siidine ja küllap ahvatleks mõndagi külakõutsi siin asju ajama, kui Olavi valvas pilk ei segaks. „Kord on majas,“ ütleb ta, „ka kasutuskord. Platsidega on nii, et tuleb graafik teha. Ühed panid meil siin rannatennist kuus tundi jutti. Andku teistele ka mängida.“
Vahel korraldab Olav talguid, astub võitlusesse prügiga, mis prahianumatesse kuidagi ära ei mahu. „Kaste ei tühjendata. Inimesed viskavad prügi kasti ette maha.“ See ärritab Olavit. „Lind nokib ja viib laiali, halb on vaadata.“ Mais olid meil talgud, seletab ta asjalikult, tegime puhtaks. „Kümme sajaliitrist kotti saime.“
Pühapäeviti hüppab Olav traktori selga ja asub platsi niitma. Teeb ka sealt, kus pole vaja, kust linn peaks tegema, aga „no ei saa näpuga järge ajada, asi mul see plats siis masinaga üle käia ei ole. Meil on siin ühine värk.“
„Väga mõnus on uhada sellel 1600 ruutmeetril,“ teatab ta. Ükski naine ega laps ei sega, ei nõua midagi. Töristad rahulikult kolm tundi.“
Kui ei küsi, ega siis saa kah
Olav on eluaeg Vana-Pärnus olnud. Sündis siin. Kasvas siin. Koolis käis. Korra oli väljamaal ära. Praegu elab vanaisa ehitatud majas.
Mis ameti peal sa muidu oled? „Müün õhku ja kummi,“ vastab ta reipalt. See tähendab, et müüb heeliumi ja õhupalle.
Aga rööprähklejana tuntud Olav on muu hulgas ka pulmavana, jõuluvana ja armastatud õhtujuht mis tahes üritusel. Multitalent ühesõnaga.
Korraks käib peast läbi mõte, et Olav võiks videoklipis, mille me Maalehe jaoks teeme, rääkida peenikese heeliumi-porgandihäälega. Ta oleks muidu nõus ka, aga heeliumiga on kitsas. „See on ju maavara, aga sõja tõttu on raske seda saada.“
Ja muudmoodi ei saa, kui ainult heeliumiga neid palle täita? „Olen kõik ülikooli teadurid ära tüüdanud, et leiutage midagi sarnast, aga kõik ütlevad: armas inimene, looduse vastu ei saa.“
Üldiselt on Olavil mentaliteet: kui ei küsi, ega siis saa kah. See tähendab, et kogu aeg peab suu lahti olema. Volikogus on ta, neljas komisjonis on, kogu aeg räägib kaasa.
„Keegi ei viitsi bürokraatiaga jageleda. Linnavalitsuses mind ei sallita. Tulen uksest sisse ja kõik ohkavad raskelt. On neidki, kes mulle kaikaid kodarasse loobivad. Kurat, ma ei tee midagi endale siia, ma teen KOPi ja kohalike abiga,“ räägib ta.
Ja toob näite, kuidas see küsimise-asi välja näeb. „On talgud, eks. Ma näen, et on ühe eramaja juures käru. Meil on käru vaja, et prügi ära viia. Küsin. Võta, öeldakse. Okei, ütlen mina. Kärul on kaks hüljest, surnud, lükkan need hoovi peale. Vean prahi ära, toon tagasi, hülged peale ja asi korras. Nii me saame elanikega tuttavaks,“ räägib ettevõtlik rahvamees.
Millest siin Vana-Pärnus siis puudu kah on? „Sellest, et bürokraatiat oleks vähem.“
Ja mis veel? Puudu on vast tsutike sellest ka, et märgataks. „Kogukonna eestvedaja stipendiumi peale võiks mõelda,“ viskab ta ühe mõtte õhku. „Aga on ka küll, kui keegi korra aastas mainib.“
Olav sebib, siblib ja sehkendab. Hommikul kallab kohvi kurku ja hakkab nuputama. Kust annab raha välja rääkida? Kaugel on MTÜ arengukava? Millal korraldada loometalgud? Kuidas mõelda välja lahendus probleemile, et valitsus ei oleks kauge ja külm, vaid soe ja sõbralik, ulatades käe tavalisele elanikule?
„Kogukonnainimene ei ole vaenlane, kes käib ja nõuab, sellest peab linn aru saama. Torisetakse. Ma siis, et tahad mind oma vaenlaseks või võtad kuulda. Vahepeal peab olema kuri ka, ütlema otse.“
Olav mõtleb muu hulgas ka kogukonnaaiale, mis oleks üks ilus ja hea idee. Pakkus linnale, et paneb mõned viljapuud. Linn ütles: paneme taimekastid, igaüks kasvatab. „Mina, et oi ei, mina näppu mulda ei pane. Aga ei peagi, sest teised teevad mulla- ja istutustöid.“
Istub siis rõõmsalt väändus paju oksale ja ütleb, et vaata, siin on musipaju. „Miks ei võiks olla nii, et võtad tüdruku käevangu, valgusti heidab mahedat helki. Muru on niidetud, lõhnab. Väike grill, nopid kogukonnaaiast tomatikese, paned jalgratta hoidjasse – näe, sepp just tõi –, istud varjulises kohas, pajud õõtsuvad ja vot siis õhkad õnnest.“
Võiks. Sellist Vana-Pärnut kohalikud tahaksid.
