Käosulase sulestik on ülalpool ühtemoodi pruunikashall ja alapoolel valkjaskollane. Lõõskava päikese all võib kollasele sulestikule kumavate lehtede tõttu jääda ka rohekas varjund. Sellise rüü pärast jääb ta lehestikus sageli märkamatuks ja võib loodushuvilisel minna ühte patta lehelindudega.

Kui metsas peaks leiduma mõned kõrgemad kased, eelistab ta kääksatustega pikitud laulu esitada neist.

Laulab puuvõras

Käosulane on minu silmis üks neist sulelistest, kes ei raiska aega, vaid asub sobivasse pesitsuspaika saabudes kohe asja kallale. Pesapaikadesse ilmub käosulane enamasti lehekuu keskel. Mõni päev pärast saabumist võib juba kuulda isaslindude laulu, kes hõivavad pesitsusterritooriumi: valgusküllase hõreda metsaosa rohke alustaimestikuga, metsaserva, pargiosa või vana viljapuuaia.

Enamasti olen käosulaseid trehvanud lehtmetsades, eriti kaasikutes, mille all laiub lopsakas taimestik, ja saludes, kuid olen samavõrd neid kohanud ka alusmetsaga hõredates männikutes. Seal aga, tegutsevad nad tihti kõrgel.

Oma laulu esitades käosulane otsekui jutustaks midagi kirgliku ägedusega, nagu kaitseks end kellegi süüdistuse vastu.

See kollakas suleline laulab enamasti puuvõra keskmises või alumises osas. Laulu vahel vahetavad käosulased tihti ka oksi ja võivad samal ajal nii muuseas napsata putukaid. Lauldes pööravad nad sageli pead, turritavad kiirusulestikku, hoiavad kaela õieli ning pikliku noka nii laialt pärani, et ära võib paista ka apelsinikarva kurk.

Mõnikord harva sukelduvad käosulased laulma ka madalatesse põõsastesse, aga kui metsas peaks leiduma mõned kõrgemad kased, eelistab ta kääksatustega pikitud laulu esitada siiski neist.

Enamasti võib käosulaseid trehvata lehtmetsades, eriti kaasikutes.

Matkib ööbikut

Käosulase laul on kõlav ja pikk ning salu-lehelinnu kombel ta tugeva tuule või vihmaga esitusse väga ei tihka panustada. Ehk siis laulda eelistab ta kena ilmaga ning laulmisi võib ette võtta hommikust pea loojanguni. Esitus aga koosneb erineva päritoluga, teisi linnuliike matkivatest katkenditest.

Matkida võib ta nii suurkoovitajat, peoleod kui karmiinleevikest. Ööbiku naabruses võib isegi tolle rikkaid viisijärke osavasti järele teha. Sestap kuulub käosulase rahvapäraste nimede sekka ööbikuköster. Oma laulu esitades käosulane otsekui jutustaks midagi kirgliku ägedusega, nagu kaitseks end kellegi süüdistuse vastu.

Pesa asuvad ehitama mõlemad linnud koos, kuid selle otsuse, kuhu pesa saab, langetab enamasti isaslind. See koosneb kuivadest rohukõrtest, taimevillast ja ämblikuvõrgust ning on väljastpoolt kaetud kasetohu valgete helvestega. Enamasti asub pesa kõrgel ning selle asukoha reedavad linnud siis, kui inimene on sellele päris lähedale sattunud.

Käosulane jääb lehestikus sageli märkamatuks.

Kui peaks õnnestuma üle pesaääre kiigata, siis paistavad sealt äratuntavalt heleroosad, kirjatud hõredate mustade täppidega munad. Käosulased võivad aga munadega pesa pika häirimise korral hõlpsalt hüljata.

Poegi ähvardava ohu korral püüavad vanalinnud vaenlast pesast eemale meelitada. Jõeäärsetes lehtpuumetsades, kus liigub igasugu linnurahvast, olen märganud, et käosulased pole kuigi vaimustuses ka liigikaaslastest ja juhatavad neid paarina territooriumilt välja.

Poegade kasvatamise ajal passivad näljastele nokkadele peamiselt kahetiivalised, sageli ka liblikad ja nende röövikud. Kui pojad on üles kasvatatud, asuvad käosulased pikaks rändeks varusid koguma. Siis kuuluvad menüüsse muu hulgas ka lehtedel askeldavad lehetäid ning aeg-ajalt haukavad nad mõne tükikese marjadestki. Sellist ablast isu nagu rästastel neil siiski pole. Augusti jooksul ja veel septembriski viib tee neid troopilisse Aafrikasse.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid