Sandra Niinepuu: Ruhnu peaks tulema just see, kes ei oska aega maha võtta

Keset laskuva päikse kiirtes sillerdavat lagedat vetevälja kerkib silmapiiril kitsas maariba tuletorniga. Kaugel suurest maast mõjub Ruhnu kui viimane asustatud punkt enne maailma äärt.

Laevasõit Pärnust Ruhnu saarele kestab parima ilmaga kolm tundi. See on rohkem kui Tallinnast Helsingisse. Laev on pisike, vähegi suurem tuul paneb selle lainetel hüppama. Pagasiriiulil on esmapilgul kummaline silt: palume tekke ja patju siia mitte jätta. Peagi hakkan kahtlustama põhjust – teadjamad hõivavad laeva astudes kohe terve ühe pingirea ja keeravad sinna mõnusasti magama. See on tõesti kõige mõistlikum viis merereis mööda saata. Lained on uinutavad, internet katkendlik.

Need kolm pikka tundi merel valmistavad võõra ette selleks, mis teda Ruhnus ootab. Mind ootab kõigepealt muidugi avasüli Ruhnu sadamarestorani Yljes perenaine Teele. Olin ammu otsinud võimalust ennast puhkuse ajal pikemalt kuskil mere ääres sisse seada, ja Teele kutsus endale Ruhnu restorani appi. Nüüd oleks ilus öelda, et „siis ma ei kõhelnud hetkegi“, aga tegelikult ikka kõhklesin küll, sest Tallinnast vaadates on see ju nii kaugel.