„Meie külas pole kooli ega poodi, aga ikka on siin etem elada kui kusagil mujal.“
(9)Suurupi viimase majakavahi tütar Kristiina Adamson on pannud suure osa oma ajast ja vahel isegi rahast kodukandi hüvanguks. „Ka tuletorni pidamine on olnud peale maksmise projekt. Käidki kõrvalt palgatööl, et riigile kõrget renti maksta ja tuletorni lahti hoida.“
„See siin on peamaja, selles elab minu ema, kes oli tuletorni viimane majakavaht. See on tuletorn, mis on riigi oma ja ootab paremaid aegu. See seal on vana saunamaja, kus ma lastega elan ja see majake on Suurupi külamaja. Kõik mugavalt ühel õuel koos,“ viipab Kristiina Adamson igas ilmakaares.
Praegune külamaja oli vanasti tuletorni tehnohoone. Riik pani selle üle kümne aasta tagasi oksjonile. „Kuna see asub keset meie hoovi, siis ostsime selle õega lõpuks ära. Lisaks külakeskusele oleme rajanud sinna ka tuletorni muuseumi. Meile vist tundus, et võõrast rahvast võiks siia veel rohkemgi sattuda,“ räägib ta.
Muuseum-külakeskus pole nimelt ainus, mis uudistajad pere koduõuele toob. Kuus aastat tagasi hakkas Kristiina riigile renti maksma, et inimesed saaksid tulla Suurupi ülemist tuletorni vaatama.
„Mu suguvõsa on Suurupi tuletorne 80 aastat valvanud. Pärast seda, kui majakavahi amet 2004. aastal minu emaga lõppes, jäime siiasamasse elama. Inimesed sattusid sageli meie hoovi ja tahtsid tuletorni vaadata. Lõpuks otsustasime tuletorni riigilt rendile võtta. Siis on vähemalt kindlad avamisajad,“ naerab ta.
2017. aastal avaski Suurupi ülemine tuletorn külastajatele oma uksed. Enne seda kulus aga mitu head aastat, et tuletorn inimeste jaoks ohutuks muuta.
„Paar aastat saime uksi lahti hoida, siis tuli koroona. Pärast seda me polegi saanud enam püsivalt avatud olla. Välisturiste ei ole ja siseturiste pole piisavalt. Me ei tulnud enam ots otsaga kokku. Lõpmatuseni ei jaksa ise peale maksta. Ootame paremaid aegu.“
Kristiina nendib, et kogukond on tuletorni ajutisest kinnipanekust aga ehk isegi võitnud. „Mul vabanes kohe nii palju energiat.“
Noor külaselts
Suurupi külaselts sai ametlikult alguse aasta tagasi. Suur osa liikmetest on alla 30aastased. Kristiina, kes on seltsi juhatuse liige, räägib, et viimastel aastatel on Suurupisse elama asunud väga palju noori ja lastega peresid.
„Kui mina sündisin ja koolis käisin, elas Suurupis vaid kolm kooliealist last. Nüüd on pilt aga sootuks teine. Tallinna lähedus – kesklinn asub vaid pooletunnise autosõidu kaugusel – teeb oma töö. Suurupi ei ole aga mingi Tallinna eeslinn, me oleme iseseisev küla.“
Külaselts, mille aktiivsemad liikmed käivad koos nii korra nädalas, tuli Kristiina sõnul kokku ühise vaenlase tõttu.
„Meie vaenlane on RMK, kes teatas, et võtame mõned langid siin ja seal maha ning terve küla saab ilusa merevaate. Ilmselgelt elanikele mõte sellest, et mereäärne mets maha võetakse, ei meeldinud. Ei lohutanud ka RMK lubadus, et juba 40 aasta pärast on siin uus mets.“
Külaseltsi protest kandis vilja ja kohalikud loodavad, et mets võetakse lähiajal looduskaitse alla.
„Suurupi on selline naljakas küla, kus pole ühtegi poodi ega kooli, aga on kaks tuletorni ja loodetavasti varsti ka kolmas looduskaitseala,“ lausub Kristiina. Ta rõõmustab, et ühisest protestist kasvas välja aktiivne selts, kes korraldab kokkusaamisi ja üritusi.
„Praegu pingutame selle nimel, et valmis saada küla arengukava. Siis on meil lootust esimest korda ka tegevustoetust saada,“ märgib ta.
Lahendab kõikvõimalikke probleeme
Kristiina rõhutab, et ta pole mingi Suurupi isehakanud külavanem, aga kuidagi on läinud nii, et probleemide korral helistatakse ikka talle.
„Kui keegi tahab mingit infot, siis valla asemel helistatakse mulle. Vahel pean klaarima ka selliseid muresid nagu võõras haukuv koer kellegi aia taga. Teinekord kasvab elu niimoodi üle pea – mul on ju endal viis last ja noorim on alles seitsmene –, aga samas teeb südame soojaks, et mind usaldatakse. Tegelikult olen ma viimasel ajal õppinud ka teisi rohkem usaldama. Just selles mõttes, et kogu vastutust ja asjaajamist ei saa alati ise ära teha. Tuleb ka teistele delegeerida.“
Tema kogukond on õigupoolest suuremgi kui Suurupi küla. Kristiina on nimelt käima tõmmanud Harku valla avatud külade nädala. See on kogukonnafestival, mis ühendab 11 küla. Lisaks panustab ta projektijuhina Nelja Valla Kogusse, mis ühendab Harku, Saue, Saku ja Kiili valda; tegutseb Harku valla elanikkonnakaitse seltsis ja valla ümarlauas; korraldab atesteeritud giidina Suurupis matku jne.
„Saan mõne projektijuhtimise eest küll tasu, kuid selleks, et saaksin seda küla ja valla elusse panustamist lubada, olen pidanud võtma kõrvale palgatöö. Ilmselt paljud ei tea, et olen selle kõige kõrvalt tegelikult veel ühe Tallinna vabaajakeskuse turundusjuht,“ räägib Kristiina.
Ta mõtiskleb, et ilmselt on temas mingi maailmaparandaja geen, mis ei lase rahus istuda.
„Õnneks sellist ambitsiooni, et poliitikasse minna, mul pole. Tahan hoida apoliitilist joont, et kogukonnas ei tekiks lõhestumist. Kuna ma teen kõike oma südametunnistuse järgi, oleks mind raske ka ükskõik millisesse parteisse vormida. Ja mulle meeldibki just kogukonna eest seismine.“
Teist aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad elu Eestis edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 200 esitatud kandidaadi hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
