KUULA | Mis juhtub meie ajuga, kui logeleme

Ehkki logelemise vajalikkusest räägitakse tänapäeval üha rohkem, on nii sellel sõnal kui tegevusel endiselt negatiivne maik juures. Tegelikult tuleks logelemist lausa õppida.

Hiljutisel konverentsil „Kuidas süütundeta logeleda?“ keskendutigi sellele, kuidas võtta enda jaoks aega ja logeleda nii, et ei tunneks süüd ja saaks jalasirutust rahulikult nautida.

Päevaund ja mõnusat logelemist peetakse sageli laiskuse märgiks, kuid tegelikult on päevaste puhkehetkede võtmine vaimsele tervisele ääretult vajalikud. Igasse päeva tuleks planeerida vähemalt 15 minutit puhkust, et teha kosutav tukastus, vaadata aknast välja või lihtsalt lebada ja mõelda oma mõtteid.

Vaimse tervise spetsialist, kliiniline psühholoog, Peaasi.ee koolitaja Anna Nõmmik ütleb, et ekslikult arvatakse, nagu lülituks meie aju logelemise peale täielikult välja. „Olesklemine ei ole tegelikult passiivne, aju on sel ajal vägagi aktiivne, sest kõikvõimalikke aistinguid tunneme ju edasi. Samamoodi võib jõudeolek ergutada meie loovust ja märgata väga olulisi asju, mida muidu tähele ei pane,“ selgitab Nõmm.

„Tegutseva meele seisundis“ on meil mingid sihid ja kindel eesmärk, millises suunas töötab nii meie keha kui aju. Aga niisama aknat välja vaadates, ringi uidates või lihtsalt olles siht justkui puudub, aga meel pole ikkagi passiivne, juba seetõttu, et teatav uudishimu end ümbritseva suhtes säilib inimesel ka jõudeoleku ajal.

Kõigil ei tule „lihtsalt olemine“ välja ja seda on vaja harjutada. Lihtsam on ehk võtta ette igapäevasest tööst täiesti erinev tegevus, näiteks kontoritöötajatel aias rohimine. On soovitatud ka näiteks linnakeskkonnast välja, loodusesse minna, aga see võib Nõmme sõnul mõnedes inimestes hoopis rahutust tekitada.

Usin ja tegus olemine on inimestele ühelt poolt loomuomane, teisalt aga suhtub ühiskond logelejatesse rohkem või vähem halvustavalt. „Kui tahame elus midagi saavutada või ka oma uudishumu rahuldada, tuleb selleks midagi teha. Teisalt tunneme suurt survet midagi nähtavalt ära teha, et olla aktsepteeritud ühiskonna liikmed ja see tuleb juba sotsiaalsetest signaalidest,“ väidab Nõmm.

Paljud inimesed kurdavad vaimse spetsialisti poole pöördudes, et nad ei jõua enam piisavalt töötada ega „tublid olla“. Sageli tuleb neid õpetada aega maha võtma. Mõne jaoks on määravaks teiste inimeste eeskuju, nii teevad näiteks loodusemees Fred Jüssi või ajuteadlane Jaan Aru olesklemise kunsti viljelemisele positiivse kuvandi loomisel ära suure töö.

Mittemidagitegemisest räägib Anna Nõmm pikemalt taskuhäälingus Tervist!