Tauno Vahter: tahan ka päästa pesakonna nunnusid ilveseid!

Ühel hommikul, kui tööle läksin, seisis tänavalaps mu teel ja vaatas läbi akna hotellis hommikust söövaid inimesi.

Mulle tundus, et ta tegi seda uudishimulikult, võib-olla ka näljaselt. Küllap oleks ta Rootsi laua piiritust vabadusest näiliselt lolliks läinud härra taldrikult virutanud ära nii oad, viinerid kui võib-olla suure õhinaga ka salvrätiku.

See tänavalaps oli muidugi tänavu koorunud kajakas, ilmselt kalakajakas. Möödus silmapilk, kui minu juurde astusid teiselt poolt kaks naist, kes küsisid, kas ma tean, mida tegema peaks. Ma ei saanud kohe aru, miks ja mida.