Piret Tali: niita või mitte niita? See on küsimus...

Mis oleks niitmise juures üllam – vaimus taluda kõik rohulibled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes vikati hädamere vastu, vaev lõpetada? Ikkagi niita ja muud midagi!

Poolsajandi suurim põud on sundinud linnasid niitmisele pidurit panema. Samas on see lükanud rahva kahte lehte nagu vaktsineerimine või poliitika. Ühele poole jäävad elurikkuse eest võitlejad, kes on nagu sõnad suhu saanud kliimamuutus, mis koputab igaühe südametunnistusele.

Teisel poolel seisavad sõnakad niidusõltlastest konservatiivid. Nemad hindavad üle kõige kaunist ja hästihooldatud muru ning helistavad naabri niitmata krundi või ühispiiri puhul linnavalitsusse ja esitavad kaebuse. Sest niitmata murust võivat tulla puugid, sitikad ja satikad, sügisel peidavad end seal hiired ning isegi rästikud. No siil võib ju ka tulla, aga ega seegi elajaloom end niidetud murus varja.