Mari Kukk: Eestis turistina ringi käies tehakse sulle otsekohe selgeks – sa ei ole siia oodatud!
(217)Suvel jagunevad inimesed kaheks: need, kes töötavad, ja need, kes puhkavad. Juhtusin hiljuti minagi teiste hulka kuuluma ja vurasin mööda Eestimaad. Mõtle, astud sisse kohvikusse, mõnda mõisa, lähed telkima!
Suvel jagunevad inimesed kaheks: need, kes töötavad. Ja kes puhkavad. Juhtusin hiljuti minagi teiste hulka kuuluma ja vurasin mööda Eestimaad. Mõtle, astud sisse kohvikusse, mõnda mõisa, lähed telkima!
Ja sulle tehakse otsekohe selgeks: sa ei ole oodatud. Antakse mõista, et tüütad töötavaid inimesi, kes aina pesevad, kasivad, kõbivad ja niidavad muru ka siis, kui päike on rohu kuldpruuniks kõrvetanud.
Aega, suurimat vara (või elu, mis on Soome suusasangari sõnul teatavasti inimese parim aeg), ei hakata ju mingi ringi töllerdava turisti peale kulutama.
Noh, lähed juhuslikult kuslapuumarjade kasvatamisega tegelevasse mõisa. Missugune tore koht! Kas saaks korjata? Selgub, et saab. Kui tekib küsimus, kas ka mõisa näha võib, tuleb kärme vastus: see on meie kodu. Kohman: et ei saa siis või? „Me elame seal!“ ei suuda ta nii juhmi küsimust uskuda ja kiirustab pinki värvima. Õnneks nii palju aega on, et öelda: liiter on kuus eurot.
Või end „hinge spaana“ reklaamiv Hiiumaa. Lähed autokaravaniga telkimisplatsile. Kohale tõttab perenaine, ohkab raskelt. Vastuvõttu on üles seatud silt, mis ütleb, et on olemas sellised asjad nagu öörahu, lõkke tegemise kohad ja prügi ei tohi laiali loopida, ja kui reeglid ei sobi, siis võite siit heaga minema minna. Milleks säärane vigadest kubisev halvustava tooniga silt?
Küll on hea, et välismaalased aru ei saa sõnumeist, mis annavad selge signaali – ega sest külastajast midagi head tulla saa. Muide, varsti on Tartu koos Lõuna-Eestiga kultuuripealinn ja sellega seoses võetakse teadlikult kurss külalislahkuse edendamise suunas. Äkki võtab ülejäänud Eesti ka sama suhtumise?
