Väleda metsaomaniku Jüri Kruusi kannul on hindamiskomisjonil raske püsida. Pensionil treenerina säilitab ta sportlikku vormi nii metsatöö kui trenniga. Metsagi on liikumisrajad sisse aetud.
Kruusi 22 hektarit metsa asub Lääne-Virumaal. Esimene lageraie tehti aastal 2016, kui pojal oli vaja samuti maja ehitada ning selleks nii raha kui materjali. „2000 puud võtsime, pea 8000 panime asemele,“ sõnab Kruus. „Muidu hoian metsa oma pangana, raiun väikeste tükkidena siis, kui on parajasti raha või materjali vaja ning istutan samuti vähehaaval.“
Maa erastas ta 1991. aastal taluseaduse alusel kolhoosilt miljoni krooni eest hüpoteegiga. Esialgu hakkas tegelema kodu rajamisega, istutas vaid tuulevarjuks kuuski. Aastal 2006 sai maja valmis, siis alustas ta metsaga tegelemist. Esmased teadmised olid olemas, sest isa oli metsavaht ja raietööline, juba lapsena oli abis oksapoisina ning 12 aastaselt vedas esimest korda hobusega materjali välja.
Vähehaaval raiudes kasutab ta endisest õpilasest saemehe abi, suurematel töödel ka harvesteri. Kruus kuulub Rakvere metsaühistusse ning omab sealtkaudu ka FSC säästva metsanduse sertifikaati. Meelis Matkamäe ühistust ütleb, et väikese koguse puhul masinate kohaletuleku kulukus on pigem müüt, ühistul on ikka siin-seal tegemist ja kui vähemalt koorem materjali tuleb, tasub asi end ikka ära. Vahel, kui saemees on puid langetanud, siis saab ka kokku- ja väljaveo ühistu kaudu ajapikku ära teha. „Ühistu on nagu perekond, iga kell saab nõu ja abi,“ kinnitab metsaomanik.
Istutab peamiselt kuuske, kask ja mänd tulevad ise. Ühel eraldisel pandi kuused kasvama ka kivihunnikusse, Jüri ei uskunud, et need seal ellu jäävad, aga nüüd on naabritest kõrgemadki. Sel aastal hävitas põud nii mõnegi istikud.
Tormimurru kohale istutatud kuused on juba päris suured. Kuid mitte igal pool – mõned alles jäetud suured puud võtsid noortelt taimedelt kasvujõu. Need on nüüd maha võetud ja sama oleks vaja teha allesjäänud suurte kaskedega, aga omanik muretseb, kas neid noori puid rikkumata langetada saab. Hindamiskomisjon aitab mõelda, kuidas.
Teine suurem tehtud töö on olnud võsa mahavõtmine. Seda teeb ta ise trimmeriga ja seda peamiselt sügisel, sest kevadel ja suvel on taimedele väike vari pigem hea.
Jõuame umbes 50-aastasesse männikusse, mida Jüri ise käis veel kolhoosi ajal koolipoisina istutamas. Nüüd on eriti soe tunne seda oma metsana edasi majandada. Siin tehti hiljuti harvendusraie. Ühistus arvati, et oleks võinud veel hõredamaks võtta. Jüri ütleb, et tal on selleks aega küll, ei pea kõike korraga raiuma. Kahjuks on männikus juurepess sees, üks puu on juba pikali ja teistel on latvade hõredusest näha, et ka need on nakatunud.
Eluaeg on Jüri Kruus töötanud kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina Uhtna koolis ning koolitanud välja rea tippsuusatajaid. Endal on seitse lapslast, keda ta samuti treenib. Selleks on metsa sisse aetud terviserajad, kus on tormisegi ilmaga hea varjus joosta.„Mets on vaese mehe kasukas, see kehtib ka siin,“ ütleb ta.
74-aastane mees suusatab ja jookseb ka ise niipalju kui tervis lubab. Jooksurajal tehakse vahel ka vorstipraadimise- ja lõkkepeatus, kus Jüri poistele selgitab, kuidas mets kasvab ja mida seal teha on vaja. „Mina armastan metsa!“ ütleb Jüri. „Vähem suuri ja kõlavaid sõnu, rohkem lihtsat igapäevast tööd!“
„Lageraieid on liiga palju,“ arvab Jüri. „Minu metsas saavad loomad ka elada.“ Sellegipoolest on leping ka jahiseltsiga tehtud, eriti palju kasu oli sellest enne Aafrika seakatku, kui metsanotsusid oli palju ja need kartulipõldude kallal käisid.
Praegu on tal kuus mesilasperet, samuti peab ta metsa puhul oluliseks seente, marjade ja ravimtaimede korjamist. Seda lubab ta teha ka võõrastel, kes viisakalt käituvad.