Jaan Lugenbergi valdused Lääne-Virumaal võiksid vabalt konkureerida ka kauni aia konkursil, kuigi lillede kõrval kasvab seal hulgaliselt puid. Juba nõuka-ajal suvilakrunti valides eelistas ta ettenägelikult suvilarajooni servaosa, kust tulevikus ehk on võimalik maad juurde soetada.
Nii ka läks, ajapikku ostis Jaan kaks krunti juurde ja nüüd on tal maad poolteist hektarit. Seda võiks nimetada personaalmetanduseks – iga puuga jõuab ta väikesel alal eraldi tegeleda. Istikud on ümbritstetud võrguga, et loomad ära ei sööks. Lume all kõveraks vaalitud puud on teineteise külge nööriga kinni köidetud, et neid sirgeks ajada. Jõe äärde on rajatud kobraste vastu samuti aed. „Nad on kavalad ja tugevad, korra murdsid aia nõrgemast kohast läbi ja kohe oli lageraie taga,“ tõdeb Jaan.
Metsaga hakkas ta tegelema aastal 1989. Abiks on Rakvere Metsaühistu, kuid Lugenberg on ise teadmisi metsamajandamiseks saanud ka metsaajakirjadest ja uudistest ning kuna on maal elanud, siis praktika käigus õppinud.
„Tühi maa tuleb metsastada!“ on tema põhimõte. Maa oli esiotsa väga niiske ja võssa kasvanud. Algas tammsaarelik kuivendamistöö. Kõigepealt tuli võsa maha võtta. Siis lasi ta kaevata tiigi ja sealt tulnud materjaliga sai pinnast tõstetud, lisaks ka kraave kaevatud.
Metsa rajamist alustas ta tammede ja vahtrate istutamisest puhastatud kohtadesse. Tammede istutamiseks kivisele maale kaevas augud, täitis need mullaga ja istutas siis.
Poja majaehituseks võeti maha 14 suurt kuuske, mõistagi istutas ta noored puud asemele ning laasib neid usinalt, et puude all oleks parem käia. Hindamiskomisjoniliige arvab, et see ei ole väga hea mõte, oksakohtadest võivad haigused sisse minna. Tüügas tuleks jätta veidi pikem, et nakatumist vältida. Kogenud metsakasvatajad tõdevad, et ilmselt ongi siin juba juurepess sees.
Suurte mahavõetud puude tüügasestst tellis puukujumeister Raivo Perandilt oma 20 skulptuuri. Praeguseks on enamikuga mädanik oma töö teinud ja need on leidnud lõpu jaanituledes, mõned suuremad on veel alles.
Maatükilt voolab läbi jõeke. Sageli esineb üleujutusi, iga kord variseb osa jõekallast. Selle vastu kalda kaitseks on istutatud vitspajusid. Jões elab ka forell. Tiigi ääres on samuti aed, mis peaks seal elavaid kokresid ja linaskeid saarma eest päästma.
Kuuskeda vahel elavad ka kuklased. Vapsikud on närinud pesamaterjali kogumiseks kasekoort, osade istutatud noorte puude ladvad on seetõttu murdunud. Istutatud on erinevat liiki puid grupiti, sirgetes ridades ja üsna tihedalt – 175 cm vahedega.
Iga ruutmeeter sellest väikesest metsamaast on maksimaalselt ära kasutatud. Isegi liinialuses kasvavad jõulupuud oma perele ning kabatšokid. Sobivates kohtades on väikesed kultuurmustika ja -jõhvika peenrad.
Hooldustööd teeb ta kõik ise ning tehtud kulude üle arvet ei pea. „Kõike ei pea korraga tegema, tasapisi,“ ütleb ta.
Taimed istutamiseks saab naabri taimlast. „Eesmärk on kasvatada lapselastele puitu, aga silmal peab ka ilus olema vaadata.“ Küttepuu tuleb kõik mõistagi oma metsast, aga juba saab ka veidi tarbepuud – varjualuses toimetab lapselaps, kes meisterdab aiapinki.
Liskas saab metsas toimetadas soovitatud 10 000 sammu iga päev täis.
Ühes kasetukas on kännus kujundatud salalaekaga iste. „Pärast istud, kuulad linnulaulu, võtad väikese õlle – kust see depressioon tuleb?“ küsib Jaan, ajab käe laekast sisse, võtab sealt purgi õluga ja sätib end tehtud tööd nautima.