Kui suur osa endisi talumaid on metsa kasvanud heina- ja põllumaad, siis Jaan Põrkile kuuluvad sadakond hektarit Valgamaa kõige alumises otsas ongi põline metsamaa. Tema eesmärk on säilitada esivanemate metsad heas seisus ning hoida järjepidevust.
Kui perele Siberisse saadetud ja hiljem mujale asustatud isa maad tagastati, ostis põhitegevusena prillipoeketti pidav Põrk vendadelt-õdedelt nende osa välja. Suure talu metsamaadel on tal metsaomaniku kogemust kogunenud juba 40. aastat. Metsa majandatakse tavapärasel moel, nõu ja abi selleks saab legendaarselt konsulendilt Enn Tomsonilt.
Peremehel endal on tegelikult maaülikooli maaparanduse eriala haridus ja sellest on abi nii kuivenduse korrastamisel kui teede rajamisel. Viimased on siin kõik oma tehtud ja korralikud, peaaegu nagu riigimetsas.
Üraskikahjustuste tõttu on tehtud nii lage- kui sanitaarraieid. Juurepessust kahjustatud kuusikute langid on uuendatud kasega, et seen edasi ei leviks.
Mastimännik on aga asendatud kuusega, sest männi sööks loomad ära. Selle tagant paistev veelgi uhkem männik raiesse niipea ei lähe, on nö pank, mida ilma erilise vajaduseta ei puututa.
Kümnehektarise küpse lepiku raiumine sügisel õnnestus ajastada küttepuu hinnalae ajaks, sinna tuleb nüüd kask.
Peakraavi ehitavad koprad tamme, ujutasid üle isegi ühe kultuuri, seal on nüüd lehtpuumets.
Istutatud on ühistu ja osalt ka Valga Puu abiga, kellelt on tellitud ka teisi vajalikke metsatöid.
Pere traditsioonide hulka kuulub ühine jõulupuutoomine, selleks on vaja sõita Tallinnast Läti piiri äärde, mis ilmselt on üks pikimaid jõulukuuseretki. Kuid seda tehakse igal aastal, ka siis kui on väga kiire. Kui suuremad metsatööd tellitakse, siis kaminapuud oma tarbeks teeb metsaomanik ise.
Olemas on leping jahiseltsiga. Korjata võib marju, seeni, ravimtaimi. Oma metsast on saadud ka veidi eemale ehitatud puhkemaja materjal.