Juhani Püttsepp: vihmavee kogumine on hädavajalik asi. Muudkui ehita renn, paigalda tünn

Vihmavesi hiljukesi suu ja silmad puhtaks pesi – nõnda võib XXI sajandi Eestimaal häbenemata julgelt laulda.

„Meilgi on õues vihmaveetünniks ilmselt onu Otto pärandusena Wehrmachti tsingitud bensiinivaat, külje peale sisse pressitud kirjaga Feuergefährlich,“ märgib filmimees Enn Säde oma võluvalt kirja pandud Pärnu Ülejõe linnaosast lähtuvas meenutuste ja vahelugemiste raamatus „Kadri-Katariina“ (2018).

„Sama siin,“ tahtnuks seda lugedes autorile hüüda, sest ka meie aida räästa all Elva kandis seisab samas funktsioonis teenekas kütusevaat, põhja all kirjad „Kraftstoft, Schmidt, 1942“ – võib-olla Tamsa tankilahingu kauge järelkajana. Varsti sajandivanune Saksa kraam on kasutusel, sest kui nüüd minna ehituspoodi vihmavee kogumiseks sobivat anumat otsima, siis ega samaväärset asendust leia.