Tiina Laanem: ei saa keskenduda, kurdavad juba täiskasvanudki. Ehk on asi nutitelefoni näppimises?

Suvel laseme mõtetel vabamalt uitama minna. Lubame endale vaikust ja omaette mõtisklemist. Loeme, ujume, jalutame. Vahime pilvi ja puulatvasid. Kuigi ega need oskused enam ülemäära hästi käpas polegi.

Ikka näeb kontserdil, teatris või kodustel pidudel inimesi, kelle sõrmed painavalt sügelevad. Need ei kuula sõna, need peavad vähemasti korra tunnis uudisteportaali või sotsiaalmeedia lahti klõpsama. See toimib kontrollimatu sundkäitumisena. Klõps, värskendan voogu ja upun jälle infotulva. Ja kui tekib takistus toda laviini sisse ahmida, tabab häiriv rahutus, mis ei vaibu enne uut võimalust pea ees taas infomerre sukelduda.

Nuumame end infoga otsekui pardid mõnes farmis, kelle ületoidetud maksast saaks lõpuks sõnavahu-pâtée'd teha. Sellist määritavat möksi, mis kurnab vaimu ja mida süües kaovad originaalsed mõtted ning asenduvad mingite üleüldiste „tõdede“ ja klišeedega. Kuidas jõuakski info-ookeanis hulpides mõni oma mõte pähe tulla?