Kes meist ei oleks unistanud Soomest. Nii 30 või 40 või 50 aasta eest. Banaanid, puhtad tänavad, korralikud teed, vilkuvad reklaamid, rikkalikud letid nii toidu- kui riidepoes. Kommid, nätsud, värviline traat. Mingi aja oli see kättesaamatu raudse eesriide ning siis kõrgete hindade tõttu.
Ja siis läks lahti – piirid avanesid, laevad hakkasid sõitma, eestlased läksid Soome tööle. Palgad olid nii head, et mõne kuu lihtsama tööga said endale Eestis osta auto või korteri. Aga samas jäi kõik ikkagi pisut kättesaamatuks, sest hinnad olid meie mõistes ulmelised.
Aga laevapiletiteks sai ju raha korjata. Serena veepargi jaoks samuti. Võileivad sai kaasa võtta ning sadamas ootasid ka inimesed, kes ühes võetud viina ja sigaretid ära ostsid. Tekkis raha, millega kirbuturul ja odavpoes käia. Sest kasutatud Soome kaup või Türgi toodang oli ikka parem. Kui mitte muu, siis selle pärast, et see oli Soomest toodud.
Mäletan ise varateismelise ajast ühtesid sini-valgeid kõrgeid tosse, mille ema Soomest tõi. Tald tuli küll ruttu lahti, aga liimi vahele ja pidas pikalt vastu. Maksid vist 13 marka paar. Või oli see nüüd 10. Ma ei ole tõenäoliselt ühtegi jalavarju varem ega hiljem sellise hoolega hoidnud ja pesnud. Ikkagi Soomest toodud!
Aastakümned on möödas ja Soome on ikka tore. Ja mis veel parem – ta ei olegi enam nii põrgulikult kallis. Toidupoes on mõni asi kallim kui meil ja palju asju soodsamadki. Näiteks Põltsamaal valminud juust maksab Soomes nii mõneski poes vähem kui Eestis. Jogurtitest, saiakestest, karastusjookidest ja muust rääkimata. Tasub ka riidekraami ja kodumasinate järele vaadata.
Kasutatud Soome kaup või Türgi toodang oli ikka parem. Kui mitte muu, siis selle pärast, et see oli Soomest toodud.
Restoranis või puhvetis einestamine on muidugi kallis. Samas on majutus väljaspool Helsingit jällegi soodsam kui meie suuremates linnades. Eks suvistele hotellihindadele Pärnus, Saaremaal või Tallinnas ongi Euroopas raske vastast leida.
Aga kõik ei ole siiski kuld, mis hiilgab. Põhjanaabrite juures on jätkuvalt müügis ka Mehukatti siirupid. Mäletate küll seda üheksakümnendate menujooki, mida lapsed jõid segatuna veega ja vanemad Rossia Vodkaga. Ja turumüüjate jaoks oli selle pudel hinnatud labidaks. Maitse oli jälk, aga välismaa oma. Ostsin seda paari aasta eest ja võin kinnitada – maitse ei ole muutunud.
Soome teed ei ole sugugi nii peegelsiledad, nagu legend räägib. Praegu ei jää Eesti teed enam millegi poolest Soome omadele alla, pigem vastupidi. Nii mõneski kohas, kus soomlastel lubatakse sõita kiirusega 100 kilomeetrit tunnis või rohkemgi, hoiab alalhoidlik eestlane ennast targu tagasi. Tundub lihtsalt ohtlik.
Miks ma sellest kõigest kirjutan? September on ilus aeg. Kellel veel puhkust alles on, sellel soovitan Soome minna. Seal on tore. Kindlasti Helsingist kaugemale. Kellel rohkem ettevõtlikkust, võiks päris Lappi välja põrutada. Ilus loodus, matkamiseks kõik vajalik olemas, põhjapõdrad igal sammul. Inimesed on sõbralikud.
