Sõltumatu Noortefoorumi meenutamine 05.06.2023

USA president on niikuinii üleilmses välissuhtluses nähtav. Aga „ainult“ 85 miljoni elanikuga Türgi poolautoritaarse presidendi edukus näitab, et digidiplomaatia ei võrdu elanike arvuga. Twiplomacy toob oma mulluses analüüsis eraldi välja, et Hiina ja Venemaa presidendid ei kuulu maailma 50 mõjukaima tegija hulka, ehkki riigi suurus ja riigijuhtide käsutuses olev raha hulk seda võimaldaks.

Twiplomacy toob trendina välja, et digidiplomaatias on oluline autentsus. Nii Joe Bidenit kui Volodõmõr Zelenskõid iseloomustavad väga otsekohesed väljaütlemised. Teiseks võime inimesi kõnetada – kui Soome endine peaminister Sanna Marin sattus pidutsemisskandaali tõttu rünnaku alla, siis toetati teda Twitteris tugevasti. Näiteks USA endine välisminister Hillary Clinton avaldas ühe oma peo pildi ning kuulutas: tantsi edasi, Sanna!

Maksavad ajud, mitte raha

„Mõju ei näita see, kui palju järgijaid on liidril või kui palju säutse ta avaldab – mõju näitab, kui palju ta oma lugejaid kaasab,“ ütleb Twiplomacy. Liidrite edukuse puhul hinnati, palju nende sõnumeid jagati ja laigiti. Muidugi on oluline ka see, kui palju säutsu ajakirjanduses tsiteeriti.

Peaminister Kaja Kallase digidiplomaatia oli silmapaistvalt edukas Ukraina sõja algusest saati. Kusjuures – säutsumine ei maksnud midagi, võrreldes pidulike ja kulukate visiitidega. Digidiplomaatia annab väikeriikide esindajatele võimaluse suurriikide juhtidele järgi võtta.

Kaja Kallase edu digidiplomaatias lähtub sellest, et esiteks on tal midagi olulist öelda ning teiseks oskab ta oma mõtteid väljendada nii, et need äratavad tähelepanu.

Kui me vaatame Eesti poliitikuid, siis Twiplomacys on olnud edukad nii Toomas Hendrik Ilves kui Kersti Kaljulaid. Kaja Kallase säutse on Ukraina sõja ajal tsiteerinud maailma mõjukaimad uudisteagentuurid ja ajalehed.

Kui Eestis vahetub nüüd peaminister, siis kas järgmine tegija suudab olla sama edukas?

Mind üllatas ebameeldivalt, kuidas muidu arukad inimesed nõudsid president Alar Karisele lisaraha muuhulgas välissuhtlusega tegelemiseks.

Edukas välissuhtlus ei ole XXI sajandil võrreldav relvade ostmisega. Eestil oli vaja 46 miljonit eurot Lõuna-Korealt suurtükkide ostmiseks, aga digidiplomaatias ei maksa raha, vaid ajud.

Soovitan vaadata, mida teeb Twitteris Euroopa Liidu suursaadik Pakistanis Riina Kionka. Kionka mängis Pakistani iseseisvuspäeval professionaalsete kaamerameeste ees trompetil Pakistani hümni ning see levis viraalselt vähemalt riigi eliidi seas. Just digidiplomaatia abil on Kionkast saanud tuntuim diplomaat ning tuntus annab talle platvormi oma sõnumite edastamiseks.

Digituntus võimendab sõnumeid

Kui Kionka töötas Euroopa Ülemkogu presidendi Donald Tuski jaoks, siis ühel hetkel mõnitas Euroopat toona USA president Donald Trump. Üldiselt neelasid Euroopa liidrid kõik Trumpi solvangud alla, aga Tuski tiim arutas põhjalikult, kas ja kuidas vastata.

Põhjaliku analüüsi tulemusena avaldati säuts: „Kui sul on sellised sõbrad (nagu Trump), siis pole vaenlasi vajagi.“ Seda säutsu tsiteeris kogu maailma ajakirjandus, mis näitab digidiplomaatia mõju.

See on nii XX sajandi mõtlemine, et edukas välissuhtlus võrdub välisvisiitidega.

Eesti üks parimaid toetajaid välismaal on juba üle 30 aasta olnud Carl Bildt. 1993. aastal oli Eestis väga raske seis, sest lääneriigid heitsid meile ette vene vähemuse ahistamist põhjusel, et enamus vene keelt kõnelevaid migrante ei saanud automaatselt Eesti kodakondsust. Rootsi toonane peaminister Bildt kaitses siis Eestit tänuväärse tarkuse ja tarmuga.

Üks Rootsis töötav Eesti ajakirjanik kirjutas tookord umbes nii: Rootsi peaministri välispoliitiline võimekus on pöördvõrdeline tema siseriikliku saamatusega. Kaja Kallasel on peaministrina suured saavutused välispoliitikas; nii edukas kui tema, on eelkäijatest olnud vist ainult Mart Laar. Nüüd on Kaja Kallasel vaja aru saada, mis on viimasel kahel nädalal valesti läinud, muidu ootab teda Mart Laari saatus, kes kumbagi oma ametiaga lõpuni välja ei vedanud.