Räägiks ehk hoopis ilmastu soojenemisest

20. sajandi alguses „kliima“ sünonüümiks leiutatud uudissõnad „ilmastu“ ja „ilmastik“ tekitavad tänase päevani segadust.

Neist kahest on „ilmastik“ olnud elujõulisem. Seda pakuti kliima sünonüümiks 1911. aastal ajakirjas Eesti Kirjandus avaldatud maateaduse sõnastikus. Muide, esimeses, 1910 ilmunud nimestikus leiame „ilmastiku“ hoopis kosmose tähenduses…

Ajalehtedesse ilmus „ilmastik“ tegelikult hulga aastaid varem. Nii võime 1905. aasta 3. märtsi „Eesti Postimehe Teaduste eralisast“ lugeda Euroopa edenemise põhjustest: „Nagu teame, on suur osa Euroopat parajas ilmastikus; ainult wäikene riba puutub põhjanaba piirisse. /…/ Seesugune paras ilmastik on inimesesoo edenemisele iseäralik edurikas näidanud olewat.“

See Soome vähetuntud kooliõpetaja ja kirjaniku Aapo Pärnaneni essee on hea näide klimaatilisest determinismist. Ehk siis toona moes olnud filosoofiast, et absoluutselt kõik, inimeste kombed, iseloom ja käitumine, samuti ühiskonna majanduslik, sõjaline ning kultuuriline edukus on ära määratud selles kandis valitsevatest kliimaoludest. Seega vanade kreeklaste ja Montesquieu ideed pisut uuemas kuues. Ent tavaliselt on selliste mõttekäikude juhtmotiiv kantud põhjendusest, miks on õige, et valge mees valitseb kõiki maid. Sestap klimaatilisest determinismist tänapäeval miskit lugu ka ei peeta.

Puudu jäi järjekindlusest

Mul ei õnnestunud artikli lõpus olnud initsiaalidest välja selgitada, kes Pärnaneni kirjutise tõlkis ja seega „ilmastiku“ sõna maakeelde tekitas. Igal juhul kasutati 1905. a „ilmastikku“ Eesti ajakirjanduses päris mitmel korral. Sama aasta juunis peetud Eesti Põllutöö Kongressil esines pastor Mihkel Jürmann kõnega aiandusest ja leidis, et aiatöö edeneb paremini nendes kohtades, kus selleks on „hää ilmastik (kliima)“.

„Ilmastu“ ilmus ajakirjandusse ja ka kooliõpikutesse aga 1920ndatel ning levis toona „kliima“ sünonüümina peamiselt meteoroloogide ja geograafide hulgas.

„Ilmastu“ ilmus ajakirjandusse ja ka kooliõpikutesse aga 1920ndatel ning levis toona „kliima“ sünonüümina peamiselt meteoroloogide ja geograafide hulgas. Nii võime 1925. a ilmunud koguteosest „Tartumaa“ lugeda: „Tartu maakonna kliima on mõõdukas jahe, nagu üldse kogu Eestis, Kesk- ja suuremas osas Põhja-Euroopas. Seejuures on ta kõigis maakonna jagudes kaunis ühtlane, sest puudub meri ja kõrgemad mäed, mis ilmastulisi olusid suuremal viisil võiksid muuta.“

Selle peatüki kirjutas sünoptik Voldemar Kurrik. Samas ta ise oma 1924. a meteoroloogiaõpikus „ilmastut“ kordagi ei kasuta. Terminites võttis Kurrik eeskuju Saksamaa ilmateaduses levinud jaotusest ja eristas kliimat (Klima), ilma (Wetter) ning ilmastikku (Witterung). Kui kliima väljendab vaatlusala pikka, aastakümnete keskmist ilmade režiimi ja ilm on antud hetkel jälgitavad meteoroloogilised näitajad, siis Witterung on midagi ilma ja kliima vahepealset. Sellega võib tähistada ilmastikutingimusi, millega kaasneb näiteks äike või rääkida antud aasta, sügise või mai ilmadest.

Toonane teaduskeel polnud sünonüümide ja terminite osas kuigi järjekindel ning sõltus paljus autori maitsest. Kui aga teadlased pole järjekindlad, ei saa seda olla ka ajakirjandus. 1920.–1930. aastate lehtedest võib leida kõrvuti nii „kliimat“, „ilmastikku“ kui „ilmastut“. Seejuures tuleb ette nende kasutamist omavaheliste sünonüümidena või mõnikord hoopis vääras kontekstis. Üldine ajakirjanduse lemmik oli aga „ilmastik“, millega võis tähistada pea kõiki ilmaga seotud nähtusi („Kas ilmastik mõjutab iseloomu?“, „Ilmastiku kõikumised Põhja-Euroopas suurenesid“).

Kas ongi vaja midagi muuta!

Õnneks olid keeleteadlastel terminid selged ja 1925 ilmunud õigekeelsussõnaraamatust leiame, et ilmastik on see ilma ja kliima vahepealne Witterung ning ilmastu tähendab kliimat. Samast süsteemist lähtuti ka 1943. a gümnaasiumi maateaduste õpikus ja väliseesti kogukonnas avaldatud õigekeelsussõnaraamatutes. Eesti NSVs aga suri sõna „ilmastu“ peaaegu välja. Küllap oli põhjuseks see, et snitti hakati võtma vene keelest: nii loeme 1964 ilmunud õpikust „Üld- ja agrometeoroloogia,“ et pogoda vasteks on ilm ja ilmastik, klimat on aga kliima.

Kuni inimesed üksteisest ühtmoodi aru saavad ja teineteist mõistavad, peaks kõik korras olema.

„Ilmastu“ ilmus trükisõnasse taas 1990ndatel, mil maakeelses teaduskirjanduses üritati uuesti vahet teha ilmal, ilmastikul ja ilmastul. Katse, peaks mainima, ei ole õnnestunud, sest sõna „ilmastu“ pole enam isegi õigekeelsussõnaraamatus ja sõnaga „ilmastik“ tähistatakse taas kõike, mis pähe tuleb – alates kehvadest suveilmadest ning lõpetades meie maa kliimaoludega, mis pärast jääaega hakkasid soojenema.

Kas praegust seisu peaks kuidagi muutma?

Muidugi oleks tore, kui vahel kirjutataks „kliima soojenemise“ asemel „ilmastu soojenemine“ (mitte „ilmastiku soojenemine“, mis teatavasti juhtub igal kevadel). Ent ega vaid sõna olemasolu kindlusta selle kasutamist. On ju eesti keeles mõiste „pärgviirus,“ kuid kõik räägivad ikkagi koroonast. Kuni inimesed üksteisest ühtmoodi aru saavad ja teineteist mõistavad, peaks kõik korras olema.