Kristjan Lepik: müstiline süsinikuturg, mis see on? Kohe muutub see päris asjaks

24. juulil mõõdeti Sitsiilia suurimas linnas Palermos uueks kuumarekordiks 47 kraadi, mis ületas eelmist kuumarekordit rohkem kui kahe kraadi võrra. Sarnased rekordid saabusid paljudes Lõuna-Euroopa linnades. On toimunud muutus – kui varem räägiti võimalikust kliimariskist, siis nüüd võib öelda, et kliimamuutus on väga jõuliselt kohal.

Eelmisel suvel suri kuuma tõttu Euroopas rohkem kui 60 000 inimest, selle suvega ilmselt see rekord ületatakse. Sellel kõigel on väga reaalsed majanduslikud mõjud. Inimesed, kes puhkasid sel suvel Lõuna-Euroopas, otsivad uusi sihtkohti põhja pool.

Meilt seda vaadates võib jääda mulje, et Eesti peaks soojemate suvede läbi justkui võitma. Tegelikkuses on olukord märksa keerulisem – suur osa jõukamast Euroopast on probleemi sees, ja kuna oleme Euroopa majandusruumi osa, siis mõjutavad sealsed kliimamuutustest tehtud otsused ka meid. Need omakorda muudavad ka Eesti majanduselu ning üks olulisi näiteid on siin süsinikuturg.

Süsinikuturu alusloogika on tegelikult päris lihtne. Iga ettevõtte tegevusega kaasneb teatav süsiniku jalajälg ning üha rohkem liigume selles suunas, et ettevõtted on kas vabatahtlikult või sunnitult oma süsiniku jalajälge katmas. Sõltumata sellest, kas tegu on lihatootmise, kinnisvara või kohvikupidamisega, süsiniku jalajälg on igal juhul arvutatav.

Tegelikkuses on olukord märksa keerulisem – suur osa jõukamast Euroopast on probleemi sees, ja kuna oleme Euroopa majandusruumi osa, siis mõjutavad sealsed kliimamuutustest tehtud otsused ka meid.

Võtame ühe praktilise näite. Kui maja ehitamisel mõelda, kas teha see puidust või betoonist, siis otsus sünnib nii kulude kui keerukuse järgi. Kuid senine maailm ei ole kulu ehk toote hinna juures eriti arvestanud keskkonnamõjudega, mis kulub selle toote tegemiseks.

Betooni tootmine on väga suure süsinikureostusega. Kui kasutada maja ehitamiseks aga puitu, siis seal salvestub süsinik väga pikaks ajaks. Seega liigume selle suunas, et ehitusmaterjalina peaks betoon muutuma puidust oluliselt kallimaks. Ning kui süsiniku salvestumine puitmajas või puittoodetes on pikaks ajaks tõestatud, saab see täiendav tulu olla tootjale.

Kui süsinikuturu üheks pooleks on ettevõte, kes soovib oma jalajälge katta, siis turu teine pool on kas eraisik või ettevõte, kes oma tegevuse muutusega salvestab süsinikku ehk teeb planeedile head. Üheks näiteks on siin maaomanik, kes istutab uue metsa. Mets kasvab ja aja jooksul seob süsinikku. Samamoodi ka põllumees, kes oma äriprotsessid ümber teeb, arvestades süsinikuga – et tema tegevusel oleks väiksem süsiniku jalajälg.

Seega vabatahtlikul süsinikuturul saavad need kaks osapoolt kokku ja teostavad tehingu kahe eraettevõtte vahel. Ettevõtjana teeb see mulle turu sümpaatseks – tehing toimub ainult siis, kui kaks eraturu osapoolt peavad mõlemad seda tehingut praktiliselt kasulikuks. Ma ei ole ehk liiga suur edukate riiklike sekkumiste uskuja.

Võrdleksin süsinikuturgu internetipanganduse saabumisega kolme kümnendi eest. Esimesed lahendused olid ikka väga ebaturvalised ja ka kasutajaid ei olnud palju.

Vabatahtlik süsinikuturg on viimastel aastatel arenenud väga kiiresti ning jõudnud mahult kümnetesse miljonitesse eurodesse. Eestis seda esialgu nii palju märgata ei ole, kuid Lääne-Euroopa ettevõtted teevad selles valdkonnas väga suuri investeeringuid. Näiteks korraldas üks suur Lääne-Euroopa logistikaettevõte hanke, kus ostis süsinikukrediite selle aasta jalajälje katteks ja küsis ka pakkumised oma järgmise 10 aasta jalajälje katmiseks. Hanke kogumaht oli üle 30 miljoni euro. Süsinikuturg on kiiresti kasvanud äriliselt oluliste mahtudeni.

Kuigi selles valdkonnas on Euroopas tegutsetud juba 1990ndatest, turg on veel arenemisfaasis ning Euroopa meedias on kajastamist leidnud mitmed probleemsed süsinikuprojektid. Võrdleksin süsinikuturgu internetipanganduse saabumisega kolme kümnendi eest. Esimesed lahendused olid ikka väga ebaturvalised ja ka kasutajaid ei olnud palju. Turg arenes ja nüüdseks ei kujuta me igapäevasteks pangatehinguteks kontorisse minekut enam ettegi.

Samamoodi peab ka süsinikuturg arenema – kasvama projektide teaduspõhisus ning luua tuleb lahendused, mis väldivad rohepesu. Kuid see kõik on tehtav ja see kindlasti tuleb. Näeme Euroopa võrgustikus väga kiiresti kasvavat ettevõtete hulka, kes selles suunas tegutsevad. Samuti panustavad investorid üha rohkem selle muutuse suunas.

Samuti tegutseb väga jõuliselt selles suunas Euroopa Komisjon ning kaks järgmist aastat toovad siin suuri muutusi. Oktoobris jõustub esimene versioon Euroopa süsiniku tollimaksust (CBAM) – kui näiteks Aasias suure reostusega toota, peab sellise toote pealt Euroopa turule tulles maksma süsinikutasu. Ma pean seda väga õigeks sammuks.

Lõuna-Hispaania on olnud turistidele atraktiivne, kuid 20 aasta pärast ilmselt enam ei ole – kuumus muutub lihtsalt selliseks, et kellelgi pole seal enam meeldiv. Ning metsa kasvatamine sealmail muutub päris keeruliseks.

Kui kohati võib tunduda, et kuidas me pidevalt kasvava inimeste ja tarbimise hulgaga planeedil suudaks süsinikureostuse kontrolli alla saada, siis süsinikuturg saab sellega võitlemisel olema väga võimas tööriist. Iga ettevõtja on ju praktiline – kui keskkonnakahju läheb kallimaks, hakatakse otsima alternatiive. Loodus on kõigi inimeste jaoks ühine ning kes sellele kahju teeb, peaks selle eest ka maksma.

Arvestades, et kliimaprobleemid lähevad maailmas järgneva kümnendiga ainult hullemaks, peab iga ettevõtja arvestama süsinikuturu kasvuga. Ma näen, et Eesti jaoks peitub siin väga suur võimalus.

Sõitsin mõne aasta eest rongiga Berliinist Münchenisse. Jõukama Lõuna-Saksamaa suunas minnes oli näha, kui tihedaks läheb asustus. Selliseid suuri metsamassiive nagu Eestis, ei olnud enam näha. Samamoodi on Holland sedavõrd tiheda asustusega, et metsaga on kaetud vaid 10% riigi pindalast. Samal ajal kui Eestis on see protsent üle 50. Lõuna-Hispaania on olnud turistidele atraktiivne, kuid 20 aasta pärast ilmselt enam ei ole – kuumus muutub lihtsalt selliseks, et kellelgi pole seal enam meeldiv. Ning metsa kasvatamine sealmail muutub päris keeruliseks.

Nüüd kui Lääne-Euroopa tajub valusalt kliimaprobleemi ja nõuab samme selle muutmiseks, siis süsinikuturu pluss on see, et nõudja peab ka raha välja käima. Eesti panustab oma loodusvaradega planeedi heaks iga elaniku kohta rohkem kui keskmine Lääne-Euroopa riik, seega süsinikuturg on hea võimalus nad ka selle eest maksma panna. Peame seda uut maailma targalt kasutama.