Hebo Rahman: armsad kergliiklejad, millega te küll mõtlete?

Üldiselt olen rahulik inimeseloom, aga üks asi ajab ikka ilgelt närvi – jalgrattarajal vastassuunas sõitvad liiklejad.

Sõidan rattaga iga päev ümber Tallinna vanalinna tööle ja tagasi. Hoolimata sellest, et kohati lõpeb rattarada kahemeetrise auguga või on sinna suunatud kogu tänava jalakäijad, on see siiski kõige kiirem ja mugavam liikumisviis. Paari kuu eest asi muutus, kui järsku tuli inimestel pähe rattaradadel tagurpidi liiklema hakata.

Nüüdseks on see lausa epideemiline. Ei tule ette päevagi, kus mulle vähemalt kolm inimest rattarajal vastu ei kihutaks. Kuna rajale mahub ainult üks, sõidavad nad minust möödumiseks autoteele otse mootoriga masinate ette ja korra lõi üks selline uljaspea end isegi ühe auto esitule vastu ära.